Tõde teeb vabaks

  Riina Grethiel

Kui oleme kogenud kasvõi hetkeks jumalikku tingimusteta armastust ning avanud oma südame Allikale ja kõigele elavale, toimub meiega määratult suur muudatus. Me oleme saanud osa millestki väga võimsast, ülevast ning ülendavast. Me oleme kogenud kõikjalviibiva vaimu kohalolekut. Armastus avab meid. Lisaks kohaloleku kogemusest tulenevale õndsusele avab tingimusteta armastus meie ees lõputu multiversumi – Looja meisterliku ning imepärase loomingu. Me tahaksime seda mõista ja tundma õppida. Me tahaksime mõista jumalikke seadusi, mis on Loomingu aluseks. Me tahaksime mõista Tõde.
 

Meie kõik, kes me kulgeme vaimsel rajal ja oleme end kogu südamest sellele pühendanud, otsime Tõde. Vahel tundub meile, nagu oleksime Tõe juba leidnud, siis aga märkame, et see libiseb meil käest. Kui tunneme, et oleme segaduses, siis tähendab see, et on aeg oma senised tõekspidamised uuesti üle vaadata ning minna kihi võrra sügavamale.

Kristus ütles, et tema on Tee, Tõde ja Igavene Elu.

Kuulus India pühak Mahatma Gandhi õpetas, et Tõde on Jumal.

Vadžrajaanabudismi üheks tähtsamaks aluseks on Buddha kolme keha kontseptsioon, mille abil saab väljendada virgunud teadvust. Ülim neist kehadest on Tõekeha, mis sisuliselt tähistab puhast üksolekukogemust Algallikaga, kus ei eksisteeri mitte midagi muud peale absoluutse ja väljendamatu täiuse.

Mida me sellest järeldada võime? Seda, et Tõde on elav. Ja kõik, mis elab, vibreerib. Nii on jumalik Tõde see kõikeläbistav vibratsioon, mida saab küll Loomingu eri osades, eri dimensioonides ja eri indiviidide poolt eri aegadel väga erinevalt määratleda, kuid oma olemuselt jääb Tõde alati samaks. Siiski vajab Tõde pidevalt uuendavat läbitunnetamist. Ka on vaja kord juba sõnastatud tõdesid uuesti ümber sõnastada, et neis seda jumalikku vibratsiooni säilitada, sest on oht, et sõnastatud tõde muutub dogmaks, kivistub ja – sureb.

Meie tiheduses ei saagi Tõde kunagi lõplikult sõnastada. Alati jääb lahtisi otsi, väärititõlgendamise võimalusi, moonutusi. Ja seepärast ei saa ka pakkuda Tõde kunagi valmiskujul – täielikult sõnastatuna. Saab pakkuda informatsiooni, mis võib Tõele viidata, Tõe juurde juhatada, aga igaüks peab informatsiooni, millega ta kokku puutub, ise oma südames läbi katsuma ning siis tunnetama, kas see tema jaoks toimib või mitte.

Muidugi on ka igas religioosses süsteemis olemas oma pühad tekstid, kus ei püütagi Tõde niivõrd sõnastada, kuivõrd just edasi anda Tõe vibratsiooni. Need tekstid on enamasti kodeeritud ning vajavad lahtimõtestamist, kuid lahti mõtestada saab neid väga erineval moel.

Praegusel ajastul on maailm üle ujutatud kõikvõimalike tõlgendustega, et pakkuda vastuseid inimkonda aastatuhandeid vaevanud küsimustele, ning otsijal on väga raske selles infouputuses orienteeruda. Palju on ka nn väärõpetusi, mis ainult suurendavad segadust siin planeedil. Sageli on väga raske teri sõkaldest eristada. Siiski on olemas mõned kriteeriumid, mille järgi seda teha saab. Kõige olulisem kriteerium on jumaliku tingimusteta armastuse väärtustamine indiviidi arengus. Ilma armastuseta vaimset arengut ei toimu, vaid aset leiab indiviidi ego ületähtsustamine, mis juhib teda järjest suuremasse eraldatuse illusiooni ja üha kaugemale elavast Jumalast.

Kuid Allikani viib palju erinevaid teid. Iga tee on unikaalne, püha ja väärtuslik. On väga palju informatsiooni, mis püüab neid erinevaid teid kirjeldada ja sõnastada. Ka on palju erinevaid meetodeid, mis aitavad teel püsida ja mis kõik kellegi puhul toimivad.

Nüüd, kui inimene juba oskab vahet teha, milline tee on jumalik ja milline mitte, siis on tal ikkagi raske valida nende väga paljude „õigete“ teede vahel. On selliseid otsijaid, kes tahavad läbi proovida kõike uut, millega nad kokku puutuvad ning sageli raiskavad mõttetult oma aega, raha ja energiat. Siis on jälle neid, kes on väga kahtlustavad ja ettevaatlikud ning valmis kõike uut, mida neile näidatakse, igaks juhuks kohe üle parda heitma juba ainuüksi sellepärast, et see tundub algul liiga harjumatu.

Kuidas siis leida keskteed? Aga nii, et tuleb kuulata oma südant, mitte oma hirme ega ka mitte oma kirge kogeda midagi uut ja erutavat. Südame kõne on küll vaikne, kuid usaldusväärne. Meie süda teab, mida me vajame ning milline õpetus meid edasi viib. Ja see, mis toimib ühe jaoks, ei pruugi teise jaoks üldse vajalik olla. Samas ei saa välistada võimalust, et pole lihtsalt õige aeg.

Siinkohal oleks oluline rõhutada ka sallivust teiste õpetuste ja teistsuguste teede suhtes. Meil ei ole vaja kritiseerida teisi selleks, et ennast oma teel paremini tunda. Pigem tuleks meil rõõmustada, et on inimesi, kes on leidnud oma tee – mis sellest, et see meie omast erineb. Ja isegi kui meile tundub, et nad eksivad või on sattunud mõne väärõpetuse küüsi, ei ole meie asi kohut mõista. Pigem tuleks neid inimesi toetada ja kui jutuks tuleb, siis lihtsalt öelda välja oma tõde ning teha seda armastavalt, sest ainult armastus on see ühendav jõud, mis tõstab meid erimeelsuste kohale, lubades meil meenutada, et algselt pärineme me kõik ühest ja samast Algallikast.

Oletame nüüd, et oleme lõpuks oma tee leidnud. Oleme välja valinud ühe infosüsteemi, mis meie sisemusega resoneerub ning arendanud endas ka sallivust teisitimõtlejate suhtes. Ometi peame me endale teadvustama, et mitte ükski õpetus ei saa hõlmata kogu Tõde, vaid saab sellele üksnes viidata ja pakkuda välja üht võimalikku vaatenurka, mis ei pruugi näiliselt üldse kokku langeda mõne teise inimese poolt järgitava uskumuste süsteemiga, ent ometi on see teine inimene samuti teel Allika poole ning ka tema taotluseks on toimida armastuses.

Kuidas siis ikkagi saab nii olla, et mõlemal on õigus, aga infosüsteeme võrreldes leiame tohult palju ebakõlasid ja vasturääkivusi? Kuidas see saab nii olla, et Tõe vibratsiooni võib tajuda kõige erinevamates uskumustesüsteemides? Milleks siis ikkagi selline segadus? Kus on Tõde?

Tõde on seal, kus on Allika kohalolek. Kui meie teadvus puutub kokku informatsiooniga, mille taga on armastuse, ühtsuse, koostöö, Tõe ning Kõrgema Tahtega kooskõlastumise taotlus, siis loob see informatsioon (mis peaks rahuldama ka meie intellektuaalset vajadust jumalikke müsteeriume lahti mõtestada ning vastama meie mõistmisvõimele antud hetkel) teadvusesse nn puhta ruumi, mille vibratsioon erineb meie argimõtete saginast. Seda ruumi vajame selleks, et Looja saaks meid täita oma valguse ja armastusega, oma kohalolekuga, Tõe vibratsiooniga. Sest alles siis saame me Tõde oma südames ära tunda.

Tõde ei ela kunagi sõnades, vaid meie südames. Kuid õigel hetkel ja õige vibratsiooniga öeldud sõnad, mis ilmselt peavad ka mingil moel rahuldama meie intellektuaalseid vajadusi, võivad vallandada meis Tõe kogemuse.

Mis puutub intellekti, siis ainult intellektile toetudes võib kõiki teooriaid nii tõestada kui ka ümber lükata. Ja ometi on ka intellektil ja meie eristamisvõimel väga suur väärtus. Juba Buddhagi ütles, et ühtegi õpetust ei tohi ilma läbi kaalumata omaks võtta. Seega on skeptilisus uute voolude suhtes igati omal kohal. Aga kui me kuulame iseennast ja oma sisemist juhtimist ning järgime oma südame kutset, siis valime just selle tee või meetodi, mis meis just antud hetkel kaasa helisema hakkab.

Meie kõigi teekonnad on unikaalsed ja pühad. Ja samas teeme me kõik vigu just selleks, et saaksime oma vigadest õppida. Meie elus on perioode, kus üks õpetus meis kaasa heliseb, aga siis saab see periood järsku läbi ning me teeme 180–kraadise pöörde ja valime väliselt hoopis teistsuguse õpetuse või meetodi, mis esialgu tundub täieliku vastandina eelmisele. Aga ühel hetkel, kui me hakkame oma teekonnal üha rohkem sügavuti minema, siis mõistame, et õpetused, mis näiliselt omavahel sobimatud tundusid, täiendavad üksteist suuremas plaanis, ning see, mida me väärtustame ühes, aitab meil paremini ka teist mõista. Ja me saame äkki aru, miks meie teekond on olnud just selline, nagu see on olnud. Me mõistame, miks oleme ühel või teisel eluetapil vajanud üht või teist õpetust või õpetajat. Siis suudame me olla tänulikud kõikide kogemuste eest ning jõuame viimaks välja selleni, et laseme end vaimul enesel õpetada ja juhtida ega vaja enam raamistikku – ei väliseid õpetajaid ega ühtegi dogmade poolt piiritletud õpetust.

See aga nõuab juba väga suurt sisemist vabadust.

Aga kui me oleme leidnud Tõe – ja see on Allika lakkamatu kohalolek meie elus –, siis me oleme saanud vabaks, sest ainult Tõde teeb vabaks.

Armastusega,
Riina Grethiel
 
2002/2014

 Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt