Muljeid Drunvalo Melchizedeki seminarist Sloveenias "Maa/Taevas. Elamine südames"

Riina Grethiel  

Tahaksin teiega jagada üht imelist kogemust. Nimelt külastasin 2003. aasta oktoobris üht erakordselt kaunist maad, iidset illüüria ning keldi kultuuri ala – Sloveeniat, kus viimased poolteist tuhat aastat on elanud küll lõuna-slaavlased. See maa paikneb Lõuna-Euroopas keset mägesid, piirnedes nii Itaalia, Austria, Ungari kui Horvaatiaga ning omades ka kitsast, 42-kilomeetrist väljapääsu Aadria merele. Pean tunnistama, et ega ma varem Sloveeniast kuigi palju kuulnud polnudki. Jugoslaaviat laastanud sõjast jäid sloveenlased ju õnnekombel puutumata. Teadsin siiski, et Sloveenia pole mitte Slovakkia… See on muide eksitus, mida sloveenlased teile nii lihtsalt ei andestaks! 

Sloveenia on kõige kaunim, rikkam ning õitsvam osa endisest Jugoslaaviast. Tegemist on tillukese riigiga, mis nii oma energeetikalt kui ajaloolt sarnaneb paljuski Eestile. Sloveenlased on olnud samuti pikka aega rõhutud rahvas ning inimesed tunduvad oma olekult veidi kinnised, raskepärased ning kohati raskemeelsedki, mis pole minu meelest slaavlastele muidu eriti omane. Siiski, kui nad end kord teile avavad, on nende südamesoojus ning hingevalgus erakordsed. 

Sloveenia ajalugu on üks pikk okupatsioonide jada. Iseseisvust pole nemadki kuigi pikalt kogenud. Oma riik loodi ilma sõjata ning aastal 1991, nagu see Eestiski toimus. Ja hetkel on Sloveenia samuti kohe-kohe astumas Euroopa Liitu.

Mis vaimsusse puutub, siis on sloveenlased väga ärksad ning mina isiklikult kohtasin üksnes väga sügavaid ning oma vaimses arengus kaugele jõudnud inimesi.  

Sattusin Sloveeniasse seepärast, et 3.-6. oktoobrini 2003 toimus Sloveenia pealinnas Ljubljanas Drunvalo Melchizedeki seminar “Maa/Taevas. Elamine südames”, mis on jätk Elulille programmile ning kuhu sõitsid üle kogu maailma kokku paljud inimesed, keda lähendab üksteisele sarnane taotlus ühendada enestes Taevas ja Maa nagu ka soov elada oma südametes. 

Seminaril osalenuna võin öelda, et see, mida kogesin ületas kõik minu ootused. Drunvalo näol on tõepoolest tegemist valgustunud isikuga, kelle empaatiavõime, armastus ja kaastunne kõige elava suhtes kõikjal ei jäta lõppkokkuvõttes oma mõju avaldamata ka kõige kriitilisemale skeptikule ning kelle terav mõistus, loogika ja üldistamisvõime, aga ka huumori meel, teevad nauditavaks isegi tema kõige pöörasemate ideede esituse.   

Drunvalo

Töö, mida seminaril tegime, toimus tegelikult õige mitmel tasandil. Läbiseedimiseks saime palju uut ja huvitavat informatsiooni, mida nüüdseks ka oma kursustel jagan, kuid tegelik töö toimus tõtt-öelda peenes plaanis. Kogesime kõik võimast transformatsiooni, mille käigus seisime vastamisi oma egoga ning vaatasime otsa pimedusele, mis meis kõigis paratamatult on ning meid juhiti leidma teed, kuidas on võimalik seda pimedust ületada ning tervendada… 

Juba iidsetes müstilistes koolides õpiti ületama oma hirme, laiendama tajusid, ümber pöörama ja muutma minevikku ning tulevikku, transformeerima negatiivset positiivseks. Et sellele tasandile jõuda, tuleb kõigepealt teisendada oma uskumuste mustreid, mis meid tugevalt selles piirangulises reaalsuses kinni hoiavad. Kuid veelgi tähtsamaks saab see, et õpiksime ületama oma isekat ego ning saaksime n-ö vaimselt täiskasvanuks, olemaks valmis selliseks vastutusekoormaks, nagu seda on võime teadlikult muuta ning ümber kujundada reaalsust. See on kaasloojateks kasvamiseprotsess, mille vältel meis üha enam kinnitub Kõige Elava Allika ja Loojaga üks-olemise kogemus… See on tasand, kus meie isiklik tahe täielikult alistub Kõrgemale Tahtele, sest ainult kõikide kõige kõrgema hüvangu nimel toimides saab võimalikuks luua tõelist harmooniat ning rahu. 

Selleks, et õppida teadlikult muutma kogetavat reaalsust, tuleb leida üles tee oma südametesse. Selleks on meil aga vaja lahkuda oma peadest… Iidsetel aegadel oli vaja antud kogemuse saavutamiseks olla 9 ööd ja päeva üksinda pilkases pimeduses ilma söömata, joomata ning magamata. Õnneks on ajad sedavõrd muutunud ning planeedi võnkesagedus piisavalt suurenenud, et me kõik eranditult võime õppida oma südames elama ka palju vähema vaevaga. Tähtis on üksnes taotlus ning eesmärgile pühendumine. 

Mis siis ikkagi on südames elamine? Lihtsam on vist kirjeldada, mis see ei ole, kuid milleks seda ekslikult peetud on. See ei ole keskendumine südametshakrale. Sel ei ole üldse pistmist niivõrd tshakratega kui just meie sees asuva füüsilise südamega, mille ümber paiknevad suured toruse-kujulised energiaväljad. Tegemist on hologrammilise mudeliga reaalsusest enesest. Südamesse ei jõuta üksnes juhitud meditatsiooni abil, vaid vajalik on ka tegeliku nihke toimumine teadvuses, mis hõlmab nii uskumuste mustrite muutumist kui reaalset tingimusteta armastuse ning kaastunde kogemust.  

Kas teadsite, et lootel kujuneb kõigepealt välja süda ja mitte aju? Kas olete kuulnud, et südamest võib leida rakke, mis on vägagi sarnased ajurakkudele? Need faktid on vaid mõned tõendustest, mida vajab kahtluste ületamiseks meie loogiline mõtlemine, mõistmaks, et teadvusel on tõepoolest võimalik ka reaalselt südames toimida. Atlantise aegadel (enne langust) see nii oligi. Raskem on meil ehk mõista seda, et südame reaalsus ongi see, mida me väljapoole peegeldumas endi ümber näeme ning et meie sees on olemas KÕIK vahendid, et oma n-ö unenägu reaalsusest muuta. Tuleb need vahendid vaid endi seest üles leida.  

Sloveenias kogesime seda väga drastilisel viisil. Nimelt toimus pärast 4-päevast seminari rituaal kogu Euroopa tervendamiseks, puhastamiseks ja õnnistamiseks. Sõitsime bussiga Ljubljanast umbes pooleteist tunni tee kaugusel asuvasse piirkonda, et viia rituaal läbi ühes turistide poolt veel avastamata koopas. 

Enne koopasse laskumist

See oli erakordne kogemus. Suundusime püstloodis maa sisemusse laskuvasse koopasse mööda spiraalset kaldteed, kaasas taskulambid ja peakülge kinnitatud kaevurilambid. 

Koopa sisemusse laskumine

Koobas oli ruumikas ning nägi välja nagu mõni katedraal, ainult et seda polnud ehitanud inimkäed. Olin täiesti lummatud selle paiga ilust. Koobas koosnes paljudest väiksematest ruumidest ning me suundusime üha sügavamale Maa-Ema sisemusse. Viimaks jõudsime välja koopa südamesse, milleks osutus üks keskmise suurusega Looduse poolt maa sisemusse uuristatud ümmargune ruum. Moodustasime ringi, mille keskele pandi põlema ristiga küünal (Sloveenia on ju ikkagi põline katoliiklaste maa!) ning Drunvalo viis läbi puhastusrituaali. Sellele järgnes enam kui tunniajane südamessemineku meditatsioon (seistes) keset pilkast pimedust kontideni tungiva külma käes. (Kuigi Sloveenias oli oktoobri algul veel väga soe, maa sisemusse see soojus ei tunginud.) Kõik lambid ja ka küünal kustutati. See oli pimedus, mille sarnast kogeb ehk Suures Tühjuses… Olime olukorras, kus meil puudus vähimgi võimalus iseenese eest kuhugi põgeneda… Tuli jääda paigale, ületada füüsiline ebamugavustunne ning vaadata enestele otsa. Seal me siis seisime, olles vastamisi jõududega, kes meie sees reaalsust loovad ning õppisime neid tundma. See oli väga eriline kogemus… See oli test. See oli võimalus avastada valguseallikas enese seest…   

Valguse ring keset pimedust

Terve rituaalipäev oli imeline. Pärast koopas viibimist suundusime tagasi Ljubljana poole ning külastasime lõpetuseks Neitsi Maarjale pühendatud kirikut ühe Ljubljana lähedal asuva, mitte eriti kõrge mäe tipus. Tee, mis sinna viib, on katoliiklaste jaoks püha ning tähistatud iga paarisaja meetri tagant ristidega. Kui kirikuni jõudsime, selgus, et kiriku tagaosas paiknes ümmarguse kujuga ühest seinast avatud kabel, mille kõik olemasolevad seinad olid täis sinna maalitud pühakuid. Kesksel kohal asus muidugi Jumalaema. Mahtusime sellesse ruumi, mis oli küll tilluke, kuidagiviisi ära ning tegime veel ühe südamessemineku meditatsiooni. Kogu selle aja Loodus justkui rääkis meiega läbi tuuleiilide, vihmasabinate, välgusähvatuste. Ja siis hakkasid lööma kellad. Needki käitusid kummaliselt, lüües vähemalt kaks korda järjest kaheksandat õhtutundi, mida tagantjärgi võis üsna ebatavaliseks pidada. Kui rituaal lõppes, valitses jälle vaikus ning vihm oli lakanud…   

Pärast rituaali lõppemist kabelis küünlaid süütamas...

Sel seminaril näitas Drunvalo meile kaht teed, kuidas oma südametesse jõuda. Üks neist oli mehelik-loogiline viis, mis kasutab teadvuse viimiseks südamesse püha geomeetriat kui rännaku kaarti. Teine tee on naiselik ning orienteerub tunde ja helivibratsiooni järgi. Kõige raskem kogu selles protsessis oli ehk peast lahkumine, kuid kui see selgeks sai, oli ülejäänu juba juhiseid teades väga lihtne. 

Valgust ja Armastust!

Riina Grethiel
 

Vt ka Drunvalo artiklit "Südame püha ruum"
 

  Tekst pärineb VALGUSESAARE ARHIIVIST

2003

    Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt