Püha Geomeetria ja Loomise Kooli seminar

Kuidas konstrueerida universumit:
Harmooniat ja taevalikku korda ankurdava numbrilise kaanoni alused
ehk
TERVENDAMINE PÜHA GEOMEETRIA ABIL

Riina Grethiel

Kõik kujundid vallandavad energiavoolu. Püha geomeetria kujundid aga ülendavad ja ergastavad energiavoolu, tõstes meie sagedust. Püha geomeetria tasakaalustab ka mees- ja naisenergiaid ning iga looming, kus polaarsused on omavahel täpselt tasakaalu viidud, on jumalik. Kui minevikus sakraalseid ehitisi rajati või looduslikke pühapaiku kujundati, oli püha geomeetria alati aluspõhjaks. Selle tulemusel ankurdati siia maailma kõrgemat energiat, sest püha geomeetria inspireerib ingleid suunama Maa peale oma helilaineid, muutes kõik jumalikult täiuslikuks.

V
asaku ajupoolkera inimese viib püha geomeetria uurimine vaimse ärkamise ja avanemiseni. Nähes kõiki neid uskumatuid ja hämmastavaid sünkroonsusi numbrilises kaanonis, jõuab ta peagi loogilise järelduseni, et seda maailma siin juhib ja korraldab kõrgem mõistus või vaimne vägi. Parema ajupoolkera inimesele aga pakub püha geomeetria kaitset negatiivsete energiate eest, kuna numbrilisele kaanonile keskendumine avab juurdepääsu kõrgemate dimensioonide reaalsust iseloomustava geomeetrilise võrgustiku juurde, aktiveerides ka inimkeha ümbritsevad geomeetrilised väljad. Aset leiab mees- ja naispoole, loogika ja intuitsiooni tasakaalustamine ja väga võimas tervendus, mille tulemuseks on ka kanaldamisoskus ehk võime vaimseid energiaid sõnade abil edastada ja loogiliselt väljendada. Kui arendame oma arusaama pühast geomeetriast, häälestume puhtale jumalikule valguskuvandile.

Mineviku kuldajastutel vaadeldi numbreid eelkõige kui sümboleid, mille abil sai kirjeldada universumit ning avastada paralleele arvude sisemise struktuuri ning kõikvõimalike vormide ja liikumiste vahel nähtumuslikus maailmas. Kuid muistsete inimeste maailmavaade erines tunduvalt inimkonna tänasest profaansest nägemusest. Nimelt teati siis, et universum on jumalike printsiipide järgi loodud ja ülima mõistuse poolt kujundatud elav organism, olles seetõttu – vähemalt teatud ulatuses – ka inimteadvuse jaoks mõistetav ja hoomatav. Just numbrid olid omamoodi valguse keeleks, mille abil jumalik mõistus oma maapealsete peegeldustega ühendust pidas. Juba väga ammusel ajal loodi kindlate numbrirühmade omavahelise ühendamise ja kodifitseerimise teel numbriline standard ehk proportsioonide kaanon, mis sai kõikide iidsete kultuuride aluspõhjaks ning mille avaldumisega kaasnes alati ka jumalik ja imepärane ilmutus – "taevane linn" ehk mudel maapealsest paradiisist ja kuldajastust. Sellest ideaalist sai numbrilist printsiipi elavdav tuum ja aktiveerija – usaldusväärne mudel, mis sümboliseeris pühal geomeetrial ja arvudel põhinevat universumit. Numbrilist kaanonit austati kui tarkuse, eetika ja ilu allikat.

O
ma kaasaega kogeme me tihti kriitilise ja segase üleminekuperioodina ning kuigi tegu on väga erilise etapiga  Maa ajaloos, on sarnaseid aegu esinenud ka varem. Sellistel aegadel aktiveerubki inimeste teadvuses üks eriline nägemus – kujutis "taevasest linnast" ehk maapealsest paradiisist ja kuldajastust. Traditsiooniline tõlgendus sellisele nägemusele ütleb, et see kuulutab ette peagi saabuvat uut maailmakorraldust, mis taastab Maa peal kõrgematele dimensioonidele omase korra ja harmoonia.
Kuid kuidas seda ideaali reaalselt luua või konstrueerida? Kõikide traditsioonide sümboolikas on kesksel kohal "taevast linna" või paradiisikaarti esindavad geomeetrilised konstruktsioonid. Sakraalses kunstis näeme neid mandalate ehk kontsentriliselt paiknevate ringide, ruutude ja polügoonide näol, mis kujutavad universumi tervikolemust. Sarnase tähendusega on ka sellised pühad sümbolid, nagu labürint, paradiisiaed, müüriga ümbritsetud templiõu, ilmapuu, püha mägi, püha kivi, püha kaev või püha allikas ning ka kõik teised sümbolid, mille puhul saab eristada muutuvas maailmas muutumatuks jäävat universaalset ja fikseeritud kesktelge. Selliste sümbolite eesmärgiks on korrastada nii ühiskonda kui individuaalset teadvust.

Nimetatud arhetüüp on inimmõistuse juurde kuuluv loomupärane komponent, mida tõestavad ka selle spontaansed ilmumised erinevatel aegadel. Kuid vanaaja filosoofid tundsid ja austasid "taevast linna" kui konkreetset, arvuliselt mõõdetavat kujutist ning uurisid seda põhjalikult. Eelkõige vaatlesid nad "taevast linna" kui Jumala loomingu ilmutuslikku mudelit ning seetõttu sai selle mõõtmetest ettenähtud standard elu korraldamiseks inimühiskonnas. Pühade mõõtühikute terminites (mille abil saab mõõta ja määratleda nii makrokosmilise universumi kui ka mikrokosmilise inimkeha erinevaid osasid) esindavad "taevase linna" mõõtmeid teatud kindlad numbrid, mis omasid suurt tähtsust ka vanaaja astronoomias, ajaarvamises ja teistes arvudel põhinevates teadustes. Nõnda valitses numbriline kaanon Platoni sõnul mitmeid tsivilisatsioone, mis püsisid tuhandeid aastaid stabiilsetena ning olid vabad korruptsioonist. "Taevast linna" aga kirjeldab Platon kui mustrit, mis on loodud kõrgemates dimensioonides, kus seda saab soovi korral (meditatsioonis) külastada, ent siis tuleb antud ideaalkujutis oma südamesse istutada, et see võiks aja jooksul ka maisesse maailma ankurduda.

Numbrilisel kaanonil põhineva traditsiooni kese oli tempel kui Jumala asupaik ning harmoonilise universumi mudel, mis sünteesis oma proportsioonides inimkeha mõõtmeid kogu kosmose mõõtudega. See loodi vastavalt põhimõttele, et „sarnane tõmbab sarnast“, ning oli rajatud arusaamale, et kui soovitakse ankurdada või ligi tõmmata universaalset vaimu, siis tuleb luua sellele vastav mudel. Seepärast sisaldas iga iidne tempel oma kujus, mõõtmetes ja sisustuses sümboolseid viiteid jumalusele, kellele tempel pühendatud oli, samal ajal kui kontseptuaalselt maailma keskmes paiknev tempel kogu universumit esindas.

Vanaaja maailma sümbolism oli alati ka praktiliselt rakendatav ning sellises templis leiduva sümboolika ülesandeks oligi toimida kui kõrgemate energiate ankurdamise instrument. Meetodid, kuidas seda täpselt kasutati, on siiamaani üks suurimaid müsteeriume, kuid meie ajani säilinud legendid ja sakraalne sümboolika viitavad kaht liiki loodusliku energia kasutamisele, millest üks oli maine ja teine atmosfäärist pärinev. Nende kahe elemendi rituaalse ühtesulatamise kaudu, mida viidi läbi kindlatel aastaaegadel, genereeriti sedavõrd võimas vaimne energia, et kui see levis templist kõikjale laiali, kandis ta endaga viljakust ümbritsevatele aladele ning täitis kogu atmosfääri rahu, harmoonia ja õnnetundega ...


Pärast seminari:-)


Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt