I peatükk Diana Cooperi ja Shaaron Huttoni raamatust "Avasta Atlantis"
 

 Atlantise rajamine
 

Atlantis oli maamassiiv Euroopa ja Ameerika vahel, mis on nüüdseks Atlandi ookeani põhja vajunud. 240 000 aasta jooksul kasutati seda kontinenti jumaliku eksperimendi läbiviimiseks, mille eesmärgiks oli näha, kas inimesed suudavad elada füüsilises kehas ning säilitada sealjuures oma ühendust Kõige Olemasolevaga (tuntud ka kui Looja, Jumal, Jumalus või Allikas). Kogu selle pika perioodi vältel tehti väga erinevaid katseid, kuid iga kord tuli ühel hetkel eksperiment peatada, sest sai selgeks, et vaba tahet omavad inimesed liiguvad üha sügavamale ainesse ja enesehävingusse, eemale Algallikast. Kui tingimused viiendat ja viimast korda paika pandi, sündis kuldajastu Atlantis. Tuhande viiesajaks aastaks säilitasid inimesed puhtuse ja ühtsuse Loojaga, nautisid hämmastavaid vaimseid ja ülemeelelisi võimeid ning tehnoloogilisi hüvesid. Käesolev raamat selgitab, kuidas tol ajal elati, millised olid inimeste kombed ja mida saame meie tänapäeval teha selle teadvusseisundi taassaavutamiseks.

Algselt saatis Allikas osakesi iseendast, mida nimetame jumalikeks sädemeteks ehk monaadideks, kõikide universumite kõikidesse dimensioonidesse, et kogeda oma loomingut ning seda tundma õppida. Jumaliku plaani kohaselt pidid need osakesed seejärel saadud kogemustega Jumalikku Algallikasse tagasi pöörduma. Mõned neist pidid laskuma Maale, kus neile pakuti vabadust ise otsuseid langetada. Nii tohutu ettevõtmine vajas aga korraldamist, seega loodi kosmilistest energiatest Intergalaktiline Nõukogu, et asetleidval silma peal hoida.

Oma ühenduse tõttu Suure Keskpäikesega on Maa alati eriline paik olnud, sest tal on meie universumi energia tasakaalustamise seisukohast määrav tähtsus. Siin viidi läbi mitu huvitavat eksperimenti, esmalt Lõuna-Atlandil asetseval kontinendil nimega Mu. Ükski sealne elanik ei taaskehastunud küll hiljem Atlantises. Järgmine ettevõtmine leidis aset Lemuurias, lõunapoolkeral asetseval kontinendil, kus pandi alus uuele rassile, keda nimetati lemuurlasteks. Leemuria asukad olid eeterlikud olendid, ilma füüsilise kehata – nii nagu meie seda mõistame – ja androgüünsed, seetõttu iseeneses terviklikud, saades järglasi vaid taotluse ja energia ülekande teel. Kuid nende terviklikkus põhjustas olukorra, kus neil oli liiga vähe väljakutseid, mille abil kasvada.

Alguses püsisid nad täielikult ülemeeleliste ja telepaatilistena, säilitades puhta energia ja üksolemise Allikaga. Kuid aja möödudes muutusid nad rahulolematuks. Nad suutsid reaalsust kogeda, nagu kõik vaimud seda suudavad, kuid nad tahtsid tunda ka meelelisi aistinguid. Nad polnud kunagi armatsenud ega puudutanud rohuliblet. Ka polnud nad maitsnud toitu, nuusutanud roosi magusat lõhna ega tundnud oma käe vastas armsama põse pehmet nahka. Nad igatsesid teada saada, mis tunne on minna sügavamale aine sisse ja kogeda füüsilist keha; nautida seksuaalsust, puudutust, maitset, lõhna, nägemist ja kuulmist. Nii palusid nad Allikalt seda kogemust.

Kõige Elava Allikas teadis, et kui seda lubada, võivad füüsilised olendid muutuda nautlevaks ja hedonistlikuks ning meelte ahvatlused võivad neid vaimse tarkuse juurest liha illusoorsusesse peibutada. Seega tehti järgmine ettepanek. Lemuuria elanikele öeldi, et nende palve rahuldatakse üksnes teatud tingimustel. Nad võivad kehastuda, saades kõik meeled, juhul kui nad nõustuvad sellega kaasnevaid emotsioone kogema. Usuti, et kuna emotsioonid võivad olla ka kibedad, sunnivad need inimesi oma tegude eest vastutama, saades sel viisil vaimse arengu ja mõistmiseni jõudmise katalüsaatoreiks.

Palve rahuldamise tulemusel jagunes iga hing kaheks olendiks: meheks ja naiseks. Selleks et järglasi saada, pidid nad nüüd sugulisel teel teise vastassoost inimesega ühinema. Lõpuks ometi oli neil võimalus näha, puudutada, kuulda, maitsta ja haista – ja kogeda tundeid. Just nende, lihalike kehadega olendite jaoks valmistati ette Atlantise kontinent, mis algselt ühendas Aafrika, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika. Need julged, kes meie arusaamise järgi esimeste seas mehe või naise kujul kehastusid, olid kõige varasemad atlantlased. Pandi alus uuele erakordsele jumalikule eksperimendile. Sai alguse kõikide inimolendite põline igatsus leida üles oma teine pool.

Maa oli ainulaadne. See oli ainus koht universumis, kus viidi läbi sellist iseäralikku katset; ainus paik, kus vaimud said inkarneeruda füüsilisse kehasse, kogeda kõiki meeli, tundeid ja seksuaalsust. See oli imetlusväärne võimalus, millist polnud kunagi varem nähtud. Need hinged pidid õppima oma füüsilist kuju juhtima, toetama ja toitma ning toetama ka Gaiat, planeet Maad. Veelgi enam, kui hinge hing lõi luustiku, siis mõtted vormisid kogu ülejäänud keha. Seega vastutasid nad täiel määral nii oma keha kui elu eest. Nüüd oli eesmärgiks veel välja selgitada, kas jumalikud sädemed suudavad elada puht füüsilist elu, säilitades samal ajal ühenduse Algallikaga.

Atlantisesse inkarneerunud olid oma geneetilise koodi järgi pikad ja hea kehaehitusega, blondide juuste ja siniste silmadega. Kuid Atlantis oli vaid üks paljudest eksperimentidest Maa peal. Mujal tuli teistsugustel, erineva geneetilise koodiga rassidel täita teisi ülesandeid. Eksperimentide paljususe üheks otseseks tulemuseks ongi see, et Maa peal on nii palju erinevaid kultuure, kelle esindajatel on raske üksteisest aru saada.  

Peaaegu igaüks, kes on praegusel ajal Maale kehastunud, elas ka Atlantises – kultuuris, mis oli rajatud niivõrd võimsale vaimsete ja tehnoloogiliste teadmiste pagasile, et seda on inimkonna tänaste arusaamiste valguses peaaegu võimatu hoomata. Ja ometi on käes aeg see iidne tarkus meelde tuletada, et kuldajastu kogemus võiks Maale tagasi pöörduda. 

Atlantisest sai Maa ajaloo kõige pikaajalisem ja silmapaistvam tsivilisatsioon, mis hõlmas ajavahemikku 250 000 eKr kuni 10 000 eKr. Selle aja jooksul lõpetas Intergalaktiline Nõukogu katse mitmel korral. Esimesel ja teisel katsel kaotasid inimesed oma sideme iseenda jumalikkusega, mandusid täielikult ning hakkasid kasutama musta maagiat. Kuna nende kahe esimese katse ajal ei toimunud mingit arengut, otsustas Intergalaktiline Nõukogu kolmandaks eksperimendiks rahvastada Atlantis teistmoodi. Seekord valmistati kontinent ette tõelise külluseparadiisina. Kõikidest universumitest kutsuti kohale asunikke ning neile anti külluses kõike, mida nad vaid soovisid. Majad, templid ja kõik eluks vajalik ootas neid ees. Need asunikud tõid endaga kaasa ka hämmastavaid tehnoloogilisi ja ülemeelelisi oskusi ning neil oli vaja vaid vähe juurde õppida. Uustulnukad olid täiesti ärahellitatud ning suhteliselt ruttu toimus nende seas jagunemine kaheks leeriks. Ühed muutusid laisaks, hedonistlikuks ja ahnitsevaks. Neid tuntakse Beliali Poegadena ning nemad otsisid kõikvõimalikke füüsilisi ja sensuaalseid naudinguid. Saamahimu, iharus, kadedus, õgardlus ja vägivald said nende elus liikumapanevaks jõuks. Need olid inimesed, kes kutsusid ellu seitsme surmapatu mõiste. Vastukaaluks püüdlesid Ühe Seaduse Lapsed Jumalaga ühendusesoleku säilitamise poole. Teades, et nende eesmärk on püsida ühtsuses Jumalaga, keskendusid nad armastusele, valgusele, tasakaalule, puhtusele, õiglusele ja kosmilisele tarkusele. Kahe leeri vaheline lõhe viis vältimatult konfliktini ja vaatamata sellele, et neile nii palju antud oli, tekkis ebakõla.

Sellel ajajärgul ilmnes veel teinegi probleem. Evolutsiooni käigus kasvas osa loomi hiiglaslikuks ning hiidelevandid, ülisuured mammutid, hiiglaslikud kassid, suured hobused, mastodonid, määratud komodo draakonid ja linnud hakkasid planeedil ülemvõimu saavutama. Ühest teisest maailmast pärit olevuse poolt juhituna muutusid nad väga agressiivseks. See tegi elu maapinnal ülimalt raskeks ning algul püüdsid inimesed kõikvõimalike rahumeelsete vahenditega loomi kontrolli alla saada, kuid tulemusteta. Lõpuks organiseeriti viie rahva konverents olukorra arutamiseks. Ülemeelelisi võimeid kasutades teleporteerusid saadikud Venemaa, Sudaani, India ja Peruu aladelt Atlantisesse. Nende meeleheide oli nii suur, et otsustati valmistada rida aatomipomme, millega loodeti elukad tappa. Praegu ei mõista me enam selliste pommide täpset toimemehhanismi, kuid 52 000. aastal eKr pandi need maa all plahvatama. Tulemuseks olid massilised maavärinad, mille tagajärjel hiidloomad hävisid. Kuid toimunu häiris ka looduslikku tasakaalu ja ega inimesedki seda katastroofi üle elanud. Maa elanikud surid samuti ja nende vaimud pöördusid oma koduplaneetidele tagasi. Lõhangu tulemusel nihkus 50 000. aastal eKr Maa telg paigast ning Atlantis jagunes viieks saareks.

28 000. aastal eKr tuli kokku Intergalaktiline Nõukogu ning oma tarkuses otsustasid nad veel üks kord Atlantise füüsiliste olenditega – meeste, naiste ja loomadega – rahvastada. Taas saadeti kutsed kõikidesse universumitesse ja olendeid saabus paljudelt planeetidelt ja teistest galaktikatest, millest enamik on kaasaja inimestele tundmatud. Vaid mõned neist olid lemuurlaste vaimud, kes olid algselt Maa peal elanud.

Seekord otsustas Nõukogu, et vabatahtlikele ei ole kasuks, kui nende elu saabumisel liiga mugavaks tehakse. Inimesed saabusid kõikide kohapeal vajaminevate praktiliste ja ülemeeleliste oskustega, kuid kodusid ja templeid neile valmis ei ehitatud. Nad pidid need ise looma ja see ühine kohustus liitis neid mõneks ajaks. Preestrid, keda oli selleks ülesandeks eriliselt ette valmistatud, omasid kõrgemaid teadmisi, mille abil said nad vabatahtlikke abistada. Ometi mandus ka see ettevõtmine sarnaselt eelnevatega. Ühe Seaduse Lapsed püüdsid säilitada oma sidet Jumalaga, kuid Beliali Pojad, kes olid samuti uuesti inkarneerunud, said puhastest palju tugevamaks. Neil inimestel oli südamekeskus suletud ning nad kasutasid tehnikat ja musta okultset väge masside jõuetuks muutmisel ja nende üle valitsemisel. Kasvas sõjardite hulk.

Mitmed Beliali Poegadest on hiljemgi Maa peale kehastunud. Tuntumad nende seast olid Hitler, Tšingis-khaan ja Mussolini, samuti Saddam Hussein. Läbi aegade on ka teised Beliali Pojad ikka ja jälle Maale tagasi pöördunud ning sageli ise tagaplaanile jäädes vaimselt nõrku juhte mõjutanud. Seda tuleb ette praegugi.

Neljas katse kestis 10 000 aastat – kuni aastani 18 000 eKr, mil Intergalaktiline Nõukogu otsustas väe jõhkra kuritarvitamise pärast Atlantise eksperiment taas peatada. Lõpetamiseks valiti Maa magnetpooluste nihkumine, kusjuures tööriistana kasutati üht komeeti kui hõlpsat järsu lõpu vahendit. See tõi kaasa jääaja – puhastumisperioodi planeedi jaoks. Taas kord kujundati maamassiivid ümber ning Atlantise viis saart muutusid märgatavalt väiksemaks – neist jäid alles vaid kõrgemad kohad, millest tekkis Põhja-Ameerikaga ühenduses olev saarteahelik.

Niipea kui eelmine ajastu lõppes, hakkas Intergalaktiline Nõukogu kavandama Atlantise sootuks uut arenguastet. Kuni nad 2000–aastase perioodi vältel selleks ettevalmistusi tegid, korrastas ja vabastas jääaeg planeedi mürgistest jääkidest. Atlantise pindala oli nüüd palju väiksem ja kobardus tänapäeval Atlandi ookeanina tuntud paiga keskel. Bermuda, Kanaari saared ja Assoorid on vähesed allesjäänud osad sellest suurest kontinendist. Lanzarote oli samuti selle füüsiline osa, ehkki seda ei rahvastatud.

Vaatamata eelnenud katkestatud katsetele, oli Nõukogul suur lootus, et seekord säilitavad uued Maale tulijad oma puhtuse ja kõrge vaimsuse – sest, eelnevatest kordadest õppust võtnuna, pidi seekordne eksperiment teisiti aset leidma. Intergalaktiline Nõukogu otsustas, et missiooni puhtuse säilitamise võimaldamiseks tuleb Atlantist hõlmav piirkond eraldada ja kaitse alla võtta. See tähendas ka, et kõiki uusi võimalusi katsetatakse kontrollitavas keskkonnas.

Viimaks ometi seati paika tingimused kuldajastu saabumiseks. Kõigepealt ehitas Intergalaktiline Nõukogu Poseidoni templi, vahel tuntud ka kui Pühade Tippude Katedraal, kus asus Atlantist energiaga varustav Hiidkristall. Tempel püstitati Atlase mägede hälli ja see moodustas mäestikus seitsmenda tipu. Need mäed sümboliseerisid Universumi Seitset Sammast – seitset vaimset seadust ehk kosmilist jõudu, mis inimkonda valitsevad. Need on järgmised:

 

Üheseadus. Seda esindab Atlantise keskel asetsev suur tempel ise ja kinnitab, et Jumalast eraldatust pole olemas. See annab teada, et me kõik oleme ühe terviku osad ja et meie teod mõjutavad iga üksikut olendit kõikides universumites. Näiteks, kui jääkaru Arktikas aevastab, võib see mõjutada liivatera Sahara kõrbes.

 

Karmaseadus. Kõik asjad lahenevad vaimse maailma toel, kuigi selleks võib kuluda mitmeid elusid. Mõtted, sõnad ja teod on kõik energia, mis pöördub sinu juurde tagasi, tuues su ellu samu mõjusid, mida oled põhjustanud teistele. Ehk teiste sõnadega, mida külvad, seda lõikad.

 

Manifestatsiooni seadus. Sarnane tõmbab sarnast. Sinu mõtted, sõnad ja teod tõmbavad sarnast energiat ligi ja suudavad luua ka materiaalseid asju, kutsuda teatud inimesi ning kogemusi sinu ellu. Sina ise oled see jõud, kes oma elus kõike kujundab.

 

Armuseadus. Tingimusteta armastus, andestamine ja kaastunne vahendavad armu, mis vabastab karma ja toob õnnistust.

 

Vastutuse seadus. Kui võtad enda peale vastutuse oma mõtete, sõnade ja tegude eest, siis valitsed ka oma elu. Siis oled võimeline toimima õigesti igas olukorras.

 

Tingimusteta armastuse seadus. Tingimusteta armastus on kõige omaksvõtmise seisund, mis on vaba klammerdumisest ja emotsionaalsetest köidikutest. Sel viisil armastades annad vabaduse nii endale kui teistele.

 

Taotluse seadus. Selguse saavutamise hetkel saad langetada otsuseid. See suunab universumi energia sulle appi ning sa liigud jõuliselt edasi. Kui su taotlused on puhtad, ei loo sa karmat, olgu tulemus milline tahes. Näiteks kui sa laiendad oma äritegevust kavatsusega anda abi ebasoodsas seisus inimestele, kuid kahjuks tuleb mõned töötajad selle käigus koondada, ei lähe nende ebaõnn sinu arvele. Kui sa aga inimesi nende hädast hoolimata ja ainult isiklikku kasu silmas pidades lahti lased, tasud ka karmavõlga, kui su hing selleks valmis on.

  

Intergalaktiline Nõukogu oli Atlantise kujundaja. See nõukogu töötas kaheteistkümne kõrgeltarenenud hinge, ülempreestrite ja ülempreestrinnade kaudu, kes võtsid endale füüsilised kehad, mis võnkusid viienda ja kuuenda tiheduse sagedusel. Koos moodustasid nad Alta. Nemad olid meisterehitajad, kes otsustasid kõiki kontinendi asustamisega seotud praktilisi maiseid küsimusi, ise samal ajal Nõukogult üldisi juhiseid saades. Näiteks kanaldasid nad Maa jaoks vaimseid seadusi Thothi kaudu, kes oli üks Atlantise ülempreestritest ning keda hiljem kummardati Egiptuses jumalana. Atlantis oli jaotatud kaheteistkümneks piirkonnaks, millest igaüht valitses üks Alta liige ja nii keskendus igaüks neist oma eriülesandele. Kuldajastu algaegadel võisid ainult need kaksteist suurt pühitsetut Poseidoni templisse siseneda, hiljem pühitseti selleks ka teisi.

Selle lõppeksperimendi algusajal saabusid vabatahtlikud, üksteisele võõrastena, kehadesse, mida nad polnud kunagi varem kogenud. Seekord sai Intergalaktiline Nõukogu aru, et kui vabatahtlikult Maale saabujatel tuleb oma jumalikku ühendust säilitada ja kehasolemist õppida, peavad nad tegutsema üheskoos, kõike jagama ja ka koos töötama. See aitab neil kõrgemat võnkesagedust hoida. Nii ootasid neid ees ainult vesi, maa, taimed ja puud. Midagi muud polnud ette valmistatud. 1500 aasta, kogu kuldajastu jooksul jälgisid nii Intergalaktiline Nõukogu kui kõikide uni­versumite valgustunud aukartusega, kuidas Atlantises kehastunud säilitasid jumaliku lihtsuse, demonstreerisid uskumatuid tehnoloogilisi saavutusi ja arendasid välja imetlusväärsed vaimsed võimed. Need kõikidest universumitest pärit asunikud tõid taevariigi maa peale ja lõid selle planeedi ajaloo kõrgeima vaimsusega ajastu.

Ent ometi kordas ajalugu end viimaks taas. Kontrollimisvajadus, iharus, kurjus ja ahnus haarasid enamiku inimestest oma võimusesse. Vaatamata paljudele nõukogupoolsetele katsetele planeeti aidata, võeti lõpuks vastu otsus peatada Atlantise eksperiment lõplikult. Umbes aastal 10000 eKr teatas Poseidon, Atlantise ülempreester ja merede jumal, et Atlantis tuleb üle ujutada. Seda sündmust on kirjeldatud piiblis ja ka teistes maailmakirjanduse varamusse kuuluvates teostes. Hiiglaslik kontinent kadus lõpuks lainetesse. Mõned vaimud pöördusid tagasi oma kodudesse, kuid need, kes hävingu põhjustanud olid, jäid vältimatult Maaga seotuks, kuni nende karma vabastatud saab.

Ülempreestrid ja -preestrinnad, kellest hiljem said egiptuse ja kreeka müütilised jumalad, viisid oma rahva need liikmed, kes olid puhtad ja seda soovisid, spetsiaalselt nende jaoks maailma eri paigus ettevalmistatud paikadesse. Seda teemat käsitleme põhjalikumalt edaspidi. Kohalike inimestega segunedes sai nende ülesandeks Maa peal Atlantise geneetilist tarkust säilitada.

12 000 aastat hiljem oleme taas langenud inimliku madaluse sügavikku. Lõpmatult kaua on planeet olnud nii tume ja raske, et Intergalaktilisel Nõukogul pole olnud võimalik meieni jõuda ilma meid kahjustamata, seda aga ei ole tahetud teha. Nüüd on inimolendid lõpuks ometi pöördunud vaimsuse poole ning tulemuseks on suured muudatused ja kasvav rahutus ajal, mil inimkonnal lasunud vari hajub. Planeet muutub taas helgemaks ning ingellikud väed ja kõrgemad olendid saavad jälle paljudega meist ühendust võtta.

Puhta Atlantise hämmastav vaimne tarkus ja tehnoloogilised teadmised on üles tähendatud ja säilitatud. Paljud neist vägevatest, kes on olnud nende teadmiste hoidjad, pöörduvad nüüd, Veevalaja ajastu algul tagasi Maa peale, et hõlbustada puhta Atlantise energiate naasmist. Nüüd on aeg küps nende hingede tulekuks, kes on suutelised sellele valgusele ligi pääsema ja seda Maale ankurdama, et me võiksime taas kuldaega kogeda.

 

Diana Cooperi ja Shaaron Huttoni raamatust "Avasta Atlantis"