Katkend LABÜRINDIPÜHITSUSE juurde kuuluvatest kirjalikest materjalidest

Sissejuhatus pühasse geomeetriasse

 Esimeste kujundite tekkimine Tühjuses

Kõike olemasolevat loob, täidab ja läbistab üks lõputu teadvuseväli. Me võime seda nimetada Jumalaks, Algallikaks, Suureks Vaimuks, Dharmakaya'ks, Suureks Jumalannaks, Suureks Tühjuseks, puhtaks algolekuks, universaalseks teadvuseks või veel millekski muuks. Kogu olemasolu on selle Ühe kõikeläbistava ja jumaliku teadvuse ilmutus ning manifestatsioon. Ja meie ise oleme Tema isikustunud väljendused, sest jumalik kohalolek on laskunud ka ainesse (oma Loomingusse) ning ilmutub siin matemaatiliselt korrapäraste ning harmooniliste proportsioonide näol, mis kätkevad endas Ilu. See ongi püha geomeetria sisu ja olemus.

Kõik olemasolev on pidevas liikumises ja voolamises olev energia, mis transformeerub pidevalt ühest olekust teise. Lõppu sel liikumisel ei ole, on vaid pidev muutumine, teisenemine. Kogu Loomingut võib üheaegselt vaadelda nii algosakestest koosneva struktuurina (ruumis) kui protsessina (aegruumis). Mõlemal juhul koosneb Looming korrapärastest geomeetrilistest kujunditest ning nende omavahelistest seostest ja suhetest, sest ka liikumine ise allub püha geomeetria seadustele ning seda väljendatakse näiteks erinevatel arvujadadel põhinevate spiraalide abil. Kõige püham ja mõistatuslikum neist on müstiline kuldlõikespiraal, milles väljendub jumalik täiuslikkus – algusetuse ning lõputuse filosoofia. Kuigi püha geomeetria on ajas ja ruumis vaadeldav, ületab sellesse kätketud jumalik täiuslikkus siiski kõik aja ning ruumi piirangud, saades meie jaoks ukseks kõrgemate teadvuseseisundite juurde.

Kuna elame matemaatiliselt korraldatud maailmas, on igal (ka kõige tillukesemal) osakesel ning nähtusel oma kindel ülesanne, koht ja kaal. Aatomitest, mis koosnevad elektronide tantsust, kuni spiraalina pöörlevate galaktikateni, allub kõik olemasolev ühtedele ja samadele seadustele, mis juhivad kasvu ja liikumist. See on püha geomeetria – visuaalne muusika, sfääride harmoonia, mis sünnib iga osakese kooskõlastumisest suurema tervikuga, nagu ka kõikeläbistavast Armastuseväest, mis neid osakesi tervikuks ühendab … Universumi määratu keha kõik rakud on võrdselt tähtsad ning moodustavad üksnes kõik koos ülima täiuse – eluaseme oma Loojale. Ning see toimib nii väiksemates kui suuremates mastaapides, nii mikro- kui makrotasandil.

Püha geomeetria kirjeldab jõude, mis kujundavad ja vormivad nähtavat, aga ka nähtamatut maailma, demonstreerides, kuidas erinevaid algelemente saab organiseerida tervikuks, kusjuures kõik need elemendid säilitavad sealjuures oma ainulaadsuse. Püha geomeetria täidab loomingu füüsilised aspektid vaimse sisuga, nähtava nähtamatuga, manifesteerunu veel ilmumatuga, lõpliku lõpmatuga, maise taevasega.

Mõtisklemine püha geomeetria üle on olnud väärtuslik vahend eneseleidmiseks ka iidsetes müstilistes koolides, kus pühendunuid juhiti üksolemise kogemusse Allika ehk Jumalaga. Läbi selle kogemuse sai võimalikuks harmoniseerida individuaalset teadvust universaalsega.


Loomise algus

Alguses on Tühjus – 0. Olemine puudub, puudub ka mitteolemine. Budistid nimetavad seda loomiseelset olekut shunyataks, vanad kreeklased – ürgkaoseks. Ometi on Tühjus elav ning tulvil lõpmatust hulgast veel manifesteerumata võimalustest. Tühjus ja lõpmatus eksisteerivad koos ning on lahutamatud.

Kujutlege nüüd, et lõpmatusest ilmub esimene impulss kolmemõõtmelisse ruumi … Loov Vaim saab enesest teadlikuks. 0-st tekib 1. See ÜKS saab tekkida vaid sellepärast, et on olemas NULL.

Esmalt saab nähtavaks punkt:

.


Punkt sisaldab endas juba kõike, mis kunagi olema saab. Tema ilmumine loob võimaluse Loomingu tekkimiseks – Suureks Pauguks. Ta on mõõtmeteta, ta pole veel üksolemisest väljunud. Kuna Tal on vaid üks omadus – ta on olemas, ehkki ei oma veel mõõtmeid, siis sisaldub temas arv ÜKS. Kuid see ÜKS on ühtlasi KÕIK.

Jõud, mis on tulnud tekkimatusest ning mõjunud teatud aja, väljendub algasupaigast edasi nihkunud punktidereana, mis on Tühjusesse loonud joone:

____________________

 

Esimene mõõde – pikkus – on nüüd sündinud. Aga et nähtavas maailmas on kõigel algus ja lõpp, siis on joonel kolm faktorit: algpunkt, lõpp-punkt ja nendevaheline vahemaa. Seega sisaldub ka joones KOLM, mis on ka kolmemõõtmelise maailma võtmenumber. Kui nüüd aga kujutleda, et see joon, mis väljendab Vaimu esmast liikumist Tühjuses, on elav jõud, siis on tal ka võime oma teekonda määrata. Olles paigast nihkunud, otsib ta teed tagasi algusesse. Ta soovib naasta endale omasesse täiuslikku olekusse. Püha geomeetria seaduste järgi ei saa aga sirge joon oma alguspunkti naasta enne, kui tema liikumises on toimunud muutus. Seega otsib vaim teed, kuidas luua uut seaduspära, mustrit, mis seda võimaldaks. Kui sirge joon on teatud aja mõjunud ning määranud ära järgmisena tekkiva kujundi, ringi raadiuse, siis alustab lõpp-punkt pöörlemist alguspunkti ümber. Pärast 360-kraadise pöörde sooritamist on tekkinud uus, täiuslik kujund – ring.

Selle esimese impulsi jooneks venimist on paljudes iidsetes traditsioonides kujutatud kosmilise maailmamao Uroborosena, kes sünnib kaosest (Tühjusest). Kaos kestab aga seni, kuni madu haarab omaenese sabast, meenutades taas kord oma olemuslikku jumalikkust: tekib ring, mis on baasiks harmoonia ning korra tekkimisele kogu universumis: 
 

   


Kui tavalisel joonel on algus ja lõpp, siis ringjoon on alguse ja lõputa ning väljendab igikestvat liikumist. Iseennast sabast hammustav madu Uroboros väljendab kõiksuses toimuvat tsüklilist tekkimist ja kadumist, minekut ühest olekust teise. (Budistid nimetavad seda sansaaraks – Elurattaks, milles ringlemisest otsitakse aga väljapääsu). Seega taastab alles tekkinud ringi (mandala) keskmesse jõudmine olemise esialgse jumalikkuse. Keskpunkti jõudnult saab taas võimalikuks kogu terviku haaramine – see tähistab naasmist üksolemise kogemusse.

Siis on surelik muutunud taas surematuks. Jumal saab nähtavaks, uue maailma loomine võimalikuks…


Ruumiliselt väljendub ring kera ehk sfäärina ning „Elulille iidse saladuse“ I osast võite lugeda loomislugu kolmemõõtmeliselt kirjeldatuna. Sfäär tekib jumalike jõudude avaldumise ning nende liikumise tulemusena. Sfäärile on omane maksimaalne ühtsuse väljendus, täiuslikkus ja terviklikkus. Keral ei ole ühtegi punkti, mis oleks tähtsam kui teine. Selle pinna kõik punktid on võrdsed, kuna asuvad keskmest võrdsel kaugusel.

Mis puutub veel ringi, siis ring on sfääri kahemõõtmeline kujutis, mida võib leida kõikides traditsioonidest kui ülimat ühtsust ning Universumi jagamatust väljendavat püha sümbolit. Kõik teised korrapärased kujundid on tuletatud ringist, kuid ei küüni sellegipoolest oma täiuselt kunagi sellise harmoonia ja lõpetatuseni.

Ringjoone pikkuse ja läbimõõdu suhe on transtsendentaalne (kõrgematest dimensioonidest pärinev) arv pii, mida ei saa väljendada ka kahe täisarvu suhtena. Selle ligikaudne väärtus on:

3.14159265358979323846264338327950288419716939937511 ...

Ringi olemus sisaldab endas mõõdet, mis ületab lineaarsuse ning meie tavatasandi mõtlemise. See on paradoks, millesse on kätketud kõrgemad universaalsed teadmised, ning mis saavad meile nähtavaks siis, kui viibime kõrgemas teadvusseisundis.

Sakraalse sümbolina tähendab ring kõiksust, täiust ja püsivust, lihtsust ja tühjust, piiritletut ja lõpmatut, tekkimis- või loomisseisundis olevat maailma. Müütides on tuntud maailma munast tekkimise motiiv ning ringil (sfääril) on tõepoolest võime end paljundada ning luua seeläbi Elulille – kõige olemasoleva baasmustrit. Ring liidab sisemise ja nähtamatu välise ja nähtavaga ning sümboliseerib sel viisil Jumala loomistööd. Ringi ja keraga seostub ka kujutlus aja- ja ruumisuhete ületamisest ning maisele elule (mida sümboliseerib ruut või kuup) vastanduvast sfäärilisest taevast. Ringi kvadratuur (ringi muutmine ruuduks) sümboliseerib aga Vaimu laskumist ainesse, Taeva ja Maa ühendamist, ning seda motiivi on kujutatud alkeemikute pühadel joonistel ning kasutatud ka paljude sakraalehitiste rajamisel.

 Kuna ÜHEST sünnib alati kohe KOLM, on KAKS ühtse tervikuna väljendamatu. Lõpmatuses on joon ÜKS, aga kui tal on algus ja lõpp, siis saab temast kohe vältimatult KOLM. Kui sünnib ringjoon, on geomeetriliselt jällegi tegemist ÜHEGA.

Et sünniks KAKS peab tervik jagunema. KAKS saab tekkida kahe tervikliku vormi kõrvuti olles. Kuna tervikust väljapool ei ole midagi, siis peab tervik looma oma peegelduse, justkui kiirgama selle endast välja. Nii tekib vahe, mis sisuliselt tähendab ühtsuse surma. Tervik lõheneb kaheks.

Kui sirgjoonena mõjuv jõud soovib luua oma peegeldust selle asemel, et kaarduda ning naasta tagasi oma lähtekohta, peab ta esmalt looma uue mõõtme – laiuse. Ta teeb 90-kraadise pöörde iseenda suhtes ning jätkab liikumist, kuni on mõjunud sama kaua, mis kulus esimese joone moodustamisele. Siis teeb ta uuesti 90-kraadise pöörde ning loob paralleelse joone (ehk peegelduse) esimesena tekkinud joonele. Nii jätkab ta liikumist, kuni jõuab alguspunkti tagasi, olles moodustanud ruudu, mis sisaldab endas kahte peegelduvate joonte paari. On tekkinud ka arv NELI ning pandud alus polaarsuse võimalikkusele.  
 

 


Nii ruut kui võrdkülgne kolmnurk on mõlemad korrapärased hulknurgad, mille kõik nurgad, on keskpunktist võrdsel kaugusel ja puutuvad vastava suurusega ringi sisse asetatuna vastu ringjoont. Lisandub veel pentagoon – korrapärane viisnurk. Need algsed kujundid koos oma kolmemõõtmeliste väljendustega (platoni kehadega) on kogu Loomingu ehituskivid, arhetüübid, mis esindavad maailma kõiksust vormivaid iseorganiseeruvaid jõude. Kõike saab kirjeldada nende matemaatiliste printsiipide abil, mis on omased antud vormidele.

 

 

Kolmnurk sümboliseerib viisi, mille abil erinevaid elemente taas tervikuks harmoniseerida. 

Ruut väljendab vastaselementide ristumist üksteisega.

Pentagoon aga tähistab orgaanilise kasvu fundamentaalset aspekti ning on otseselt seotud ka kuldlõike proportsiooniga.

 

     

 

Mandalast

Mandala („ring“ sakskriti keeles) sümboliseerib jumalikku korda Kõiges, Mis Olemas On. Mandalale mediteerimine – teekond mandala keskmesse – äratab meie teadvuses uinunud kihte, korrastab ja tervendab energiavälja ning avab ukse ühtsuse kogemuse juurde. Mandala on abivahend eraldatuse ületamise protsessis – tervikukssaamisel iseenda kõikide aspektidega, samuti Jumalaga. Kaasaegne psühholoogia (Carl Gustav Jungi suuna jätkajad) on täheldanud mandala uskumatult tervendavat ja korrastavat mõju inimese psüühikale. 

Kuid mandala on ka maailma mudel, ülimalt korrastatud ja harmoniseeritud ruum, mille iga detail on kooskõlas suurema tervikuga. Tegemist on tasakaaluga sise- ja väliskosmose vahel. Seepärast koosneb ka traditsioonilise tiibeti mandala aluspõhi alati püha geomeetria elementidest. Tegemist on sümboliga, milles kõige ehedamalt väljendub kõrgema mina geomeetria.

 Kalatšakra mandala (Tiibet)

Universum ei ole mitte asjade ja nähtuste kogum, vaid kõikehõlmav, korrastatud ja eesmärgipärane suhete süsteem. Me ei ole Universumist eraldi, vaid selle osad. Seda kontseptsiooni illustreeribki mandala kui püha geomeetria printsiipidele ülesehitatud kujutis Universumist. See on ajatu ja kõikehõlmav sümbol – inimkogemuses üks suurimaid. Kontsentriline struktuur viitab teekonna vajalikkusele ning juhatab meid seisundist seisundisse, maisest plaanist vaimsesse – Taeva ja Maa ühendamiskogemuseni välja.

 

 Kuppelmaal (Bütsants, 14. saj.)

Mandala keskpunkt väljendab kõiksust, igavikku, südame püha ruumi; tema äärealad on aga Looming, mis mandalasse paigutatuna ilmub kui Kord, Ilu ja Harmoonia. Seega on mandala, sõltumata traditsioonist, millest ta pärineb, kosmose universaalne kujutis, Jumala nähtavaks saamine aines, nagu ka abivahend meditatsiooniks ning sisemise rahu leidmiseks.

Sri Yantra(India)

 Võib eristada: 

1.    Välist mandalat. See on maailm meie ümber, mida kogeme oma meeleorganite abil. Valgustunud teadvuseseisundis ilmub kõik pühana, tervikuna – ei ole midagi väljaspool Jumalat.

2.   Sisemist mandalat. Meie keha on tempel Jumalale.

3.   Salajast mandalat. Selle loovad meie emotsioonid – viha, kirg, rumalus, kadedus, uhkus jne, mis on kõik omavahel seotud ning kasvavad üksteisest välja. Elusituatsioonides toimivad erinevad emotsioonid sageli koos. Neid ei saa üksteisest lahutada. Tiibeti traditsioon vaatleb emotsioone kui meeleplekke, mis aga mandalasse korrastatult muutuvad pühaks – mitte ainult sellepärast, et läbi emotsioonide saame me õppida, vaid ka seetõttu, et igal energial on olemas oma kõrgem, puhas ning korrastunud väljendusvorm.

 Neid kolme mandalat ei saa üksteisest lahutada – nad toimivad kõik koos.

 

Milleks joonistada mandalat? 

See on meditatiivne tegevus, millel on võime avada südant, äratada uinunud kihte teadvuses ning käivitada tervenemisprotsessi.

Sellel on rahustav efekt nii kehale kui meelele.

Nähtamatu (alateadvusesse peidetu) saab nähtavaks.

Nähtavaks saab ka ühtsus inimeksistentsi ja kosmose ehituse vahel – see viib lähemale kõige üksolemise mõistmisele.

Parema ja vasaku ajupoolkera ühendamine.

Mandalakunst on välja arendatud selle pärast, et aidata meil näha asju nende siseomases ereduses. Kuigi paljud mandalad on aluspõhjalt sarnased, on ometi igaüks neist täiesti unikaalne ja kordumatu, nagu seda võib olla üksnes valgustunud meele ehe väljendus. Seepärast saab määravaks ka teadvuseseisund, milles mandala on loodud.  

Vajravarahi mandala (Tiibet)

 
Mandala loomisest:

Et alustada loomist, tuleb konstrueerida aluspõhi. Kõige lihtsam mandala on ring, mille keskel asub punkt. Selles peegeldub kõrgema mina geomeetria – visuaalne väljendus läbi aegade Jumala müstiliselt kõlanud enesemääratlusele: „Mina olen see, kes ma olen“. MINA OLEN on kogu olemise kese, mis hõlmab tervikut ning asub väljaspool aega ja ruumi – ajatuses ehk 0-ruumis. Seda ei saa segi ajada egoga (siin kontekstis madalama minaga), sest ego ei ole kunagi oma tervikolemise kese. Seevastu võimaldab viibimine mandala keskmes kaduda eraldavatel piiridel enese ning ümbritseva vahelt. Ego ei koge seda kunagi.

Visuaalselt võib kujutada ego ebemena ringi äärealadel, keda piitsutab tagant karmatuul ning paneb ta igavesti ringlema ümber keskpunkti, ilma et ta kunagi selleni jõuaks. Ta võib end paisutada kuitahes suureks – see vaid võimendab tema tasakaalutust ning süvendab eraldatust tervikust …

Kui oleme määratlenud keskpunkti, saame hakata organiseerima ruumi selle ümber …   

Me võime hakata organiseerima seda ruumi mis tahes moel ning selle käigus korrastuvad energiad mandala sees.

Kui ring väljendab vaimset maailma, siis ruut ringi sees tähistab enamasti füüsilist templit jumalikkusele. Enamus Tiibeti mandalaid on selliselt konstrueeritud. Ruut on omakorda jagatud diagonaaltelgedega neljaks ilmakaareks, mis kõik – kaasaarvatud keskmine osa – moodustavad viis eri aspekti  budasusest (ehk virgunud olemusest). Huvitav on siinkohal see, et tegemist on justkui ülaltvaatega esimesele geomeetrilisele kujundile – oktaeedrile, mis tekib tühjusesse, ning mille liikumisest sünnib omakorda sfäär. (Vt: Drunvalo Melchizedeki Elulille iidne saladus, lk 150-152.)

Kuid mandala sees olevat ruumi on sageli organiseeritud ka kontsentrilisteks ringideks. Tegemist on ühe vanima ning paljudes iidsetes kultuurides levinud müstilise diagrammiga, mis väljendab nii maailma kui meie olemuse kihilisust ning sisaldab endas üleskutset jõuda tagasi keskpunkti – sinna, kust kõik kunagi alguse sai. Alles seal leiame me tasakaalu ning saame taas üheks suurema tervikuga.

 

Inglite ringid, 12. sajand (Hildegard von Bingen) 

Need on justkui eri kihid meie jumalikust olemusest, mis kõrgemast teadvuseseisundist vaadatuna ilmuvad aga kui inglite ringid.

Kuid mandala keskmesse jõudmine eeldab alati ka nihet teadvuses. Üks võimalus seda nihet väljendada on teekond labürindis. Läbides kiht-kihilt kõik eneses olevad tasandid, saame me üheks Jumaliku Allikaga. Mandala kese aga ei ole midagi muud kui meie südame püha ruum. Labürinte võib kohata paljude keskaegsete kirikute põrandatel, kuid neid võib leida ka mujalt, hoopis teistest kultuuridest. Tegemist on universaalse kaardiga, mis näitab teekonda ülestõusnud olemuseni meis endis.  

 

 7-astmeline labürint

 

 Labürint ja Püha Graali otsimise teekond

Teekond Püha Graalini, on läbi ajastute olnud salajane õpetus. Kultuurilooliselt tuntakse Graali kui karikat, mida kasutati pühal õhtusöömaajal. Mäletatavasti pakkus Kristus oma jüngritele nende viimsel ühisel koosviibimisel veini, nimetades seda iseenda vereks, pannes seeläbi aluse hilisemale, kristlikus traditsioonis tänapäevani säilinud armulauasakramendile. Hiljem kogunud aga sellesse samasse karikasse Kristuse onu, Arimatia Joosep ristilöödu vere ning toonud Graali karika Euroopasse, (tõenäoliselt) Inglismaale. Sajandite vältel sündis Graali ümber palju legende ning ka kuningas Arthuri ümarlaua rüütlid otsisid Püha Graali, et taastada Cameloti kuningriigi endine hiilgus ning veelgi enam – et  luua paradiis Maa peale.

Siiski ei ole Püha Graal niivõrd materiaalne ese, vaid hoopis sümbol, milles väljendub Jumala peidetud naisaspekt ning Jumala naiseliku palge integreerimisega kaasnev ülestõusmiskogemus – nihe järgmisele teadvusetasandile. Seda võib nimetada ka kristusteadvusesse tõusmiseks. Tegemist on olemise seisundiga, kus viibime harmoonias nii iseenda kõikide osadega kui ka välise maailmaga. See on seisund, kus meis avaldub võime armastada tingimusteta, millest saab omakorda reaalne tervendav, ühendav ning maailma uueks loov jõud.

On veel üks sümbol, mida võib leida kõikjalt üle kogu maailma, paljudest kultuuridest, paljude rahvaste hulgast. See on labürint, mille põhiplaan on ülesehitud nii, et teekond labürindis koosneb vaid ühestainsast võimalikust rajast ning see liigub kihistusi näiliselt suvalises järjekorras läbides labürindi keskme suunas, kusjuures labürint ise on sageli ring. Seega on rännak labürindi keskmesse teekond ringi keskmesse, teekond mandala keskpunkti.

Sellist labürinti võib vaadata kui kaarti oma jumaliku olemuse leidmise juurde, enese kogemise juurde kehastunud vaimuna, s.o elada ja olla kui iseenda Kõrgema Mina.

Kihistusi, mida isiksus sel vaimuga ühtesulamise teekonnal läbib, on reeglina seitse ning need vastavad seitsmele tšakrale. Tegemist on kihistustega inimese enda sees. Need on erinevad tasandid, mille kaudu me reaalsust interpreteerime ja ennast selles kogeme. Et saada oma olemuse meistriks, et saada iseenda Kõrgemaks Minaks, on vaja kõiki neid tasandeid enese sees valitseda ning kasutada osata – kas kõiki korraga (eri tasandeid ühtseks ja harmooniliseks tervikuks lõimides) või end vastavalt vajadusele ühelt teisele ümber lülitada. Oma olemuse meistriks saades viime kõik nimetatud tasandid enese sees täiuseni, nii et ükskõik mis kihistuse kaudu me parasjagu ka reaalsust ei interpreteeriks, avaldub alati selle tasandi kõrgeim kingitus ja kõrgeim viis reaalsust kogeda. See on vaimu kohaloleku kogemine nii selles kihistus kui kõiges olemasolevas.

Kui kujutada teekonda labürindis graafiliselt, siis näeme, et labürint koosneb kontsentrilistest ringidest, mis loovad kaheksa eri kihistust ehk tasandit ning neid tasandeid on võimalik loendada. Kui nüüd tähistaksime iga tasandit oma järjekorra numbrile (väljastpoolt sissepoole lugedes) vastava arvu kriipsudega, saaksime diagrammi, mis meenutab oma kujult karikat – Püha Graali, mis sümboliseeribki oma jumaliku olemuse avastamist ja sellega ühtesulamist, samuti jumalikkuse nägemist ja kogemist kõiges olemasolevas, k.a materiaalses maailmas. See on kristusteadvusesse tõusmise sümbol, enese kogemine Jumala lapsena.  

  

Kui me vaatleme labürinti, siis näeme, et teekond labürindi keskmesse ei kulge mitte otse, st, see ei liigu ühelt kontsentriliselt ringilt järgmisele, vaid kõigepealt tuleb liikuda kolmandale tasandile, seejärel teisele, sealt esimesele, siis neljandale, seejärel seitsmendale, siis aga tagasi kuuendale, viiendale ning alles seejärel avaneb meie ees tee labürindi keskmesse – südame pühasse ruumi.  

 

Rännaku algus: kolmas tšakra 

Labürinti sisenedes alustame oma teekonda kolmandast tasandist, mis vastab kolmandale tšakrale, meie tahtekeskusele, mis asub päikesepõimikus. Kolmandas tšakras paneme paika oma taotlused ja määratleme, mida me tegelikult saavutada tahame. Labürinti sisenedes teatame Universumile, et tahame jõuda välja keskpunkti, tahame jõuda välja oma olemuse südamesse, tahame õppida kogema iseennast siin ja praegu iseenda Kõrgema Minana ning tunda ühtsust kõige olemasolevaga. NB! Kõige olulisem tingimus selles protsessis on häälestada end Kõrgemale Tahtele. See on sisemine otsus, st, me lihtsalt teeme taotluse, et laseme Kõrgemal Tahtel end juhtida ja kanda ning et meie Kõrgem Mina on see, kes määrab, millisel viisil me seda teed käime ja milliseid samme me astume. Me lihtsalt otsustame, et anname juhtimise üle oma Kõrgemale Minale. See on pühitsusteekonnale asumise eeltingimus, me käivitame oma tahte, me võtame vastutuse enda peale ning oma jumaliku jõu enda kätte ... 

Kuid mida ikkagi tähendab Kõrgem Tahe? Kogu meie elu lõikes on tegemist hingeplaani täitmisega. Enne kehastumist tegime kindla otsuse materiaalsesse maailma midagi kõrgematelt tasanditelt kaasa tuua. See kingitus, mille me kaasa tõime, on tegelikult meiega kogu aeg, aga kuna me siia kehastudes unustasime oma kavatsuse (kirjutades alla „täielik mälukaotusega nõustumise dokumendile“), siis on meie esmane ülesanne meenutada, milline see kingitus oli, mida maailmale võlgneme. Kindla peale on see aga midagi sellist, mille tegemine meile väga suurt rõõmu pakub. Kuigi meie tavateadvuses selgem teadmine selle kohta sageli puudub, on informatsioon peidetud meie alateadvusesse. See on üks energiamuster (heli, värv või sümbol), mis meid enda poole tõmbab. Kui enese sügavamaid sisimaid soove kuulata, hakkab ka see teadmine ennast järk-järgult ilmutama.

Kuid Kõrgema Tahtega kooskõlastumine on ka see, et arvestame igal sammul suuremat tervikut ega keskendu üksnes iseenda vajaduste rahuldamisele. See tähendab võimet tunnetada, kuulata sisemist juhtimist, arendada intuitsiooni. Kõrgema juhtimise kuulamine väljendub selles, et teame, milline on igal hetkel just selle hetke jaoks kõige sobivam olek. Ei piisa üksnes sellest, et tahame teha midagi head. Lisaks sellele tuleb oodata ära õige hetk, millal ka teised valmis on. Ja kui on vaja oodata, siis me ootame, oleme kannatlikud ega raiska oma energiat muretsemise ning kahtlemise peale. Kui tuleb aeg tegutseda, siis me tegutseme. Kui on vaja millestki lahti lasta, siis me laseme, kui on vaja veel millestki kinni hoida, siis me hoiame. See ongi kooskõlastumine Kõrgema Tahtega ning sellel on tõesti positiivsed tulemused. Õigel ajal tehtud tegu ei võta meilt nii palju aega ja energiat kui ebasobival hetkel sama asja tegemine. Samuti on tulemused märgatavamad, sest see tegu on toonud kasu suuremale tervikule.

Samuti on vaja õppida end mitte lasta eksitada nn mõistusehääle (sageli on tegemist lihtsalt ego hädaldamise või utsitusega) ega ka kõikvõimalike väliste programmeeringute ning massiteadvuses ringlevate mõttemustrite poolt. Et vastu panna n-ö välismaailma survele, tuleb tugevdada ning puhastamist oma energiavälja – ühesõnaga, iseendaga on vaja teha tõsist ja regulaarset tööd.

Kui teeme nüüd enese sees taotluse täita Kõrgemat Tahet, hakkavad ka meie vaimsed õpetajad, inglid ja ülestõusnud meistrid senisest aktiivsusemalt meid meie hingeplaani mõistmise ning teostamise suunas juhtima, püüdes meile kõikvõimalike vahenditega meenutada, mida me oleme siia planeedile tegema tulnud. Kui hoiame silmad ja kõrvad lahti, võime näha paljusid märke ning kuulda juhatavaid sõnumeid.

Võib-olla on paljud teist astunud sellele meenutamise rajale ning teostavad juba oma hingeplaani, kuid alati on hea ikka ja jälle ennast järele katsuda, sest sellel teel on palju võimalusi kõrvale kalduda, ego poolt seatud lõksudesse sattuda, illusioonirägastikku eksida või lihtsalt lasta end teele ilmunud takistustel (mis on aga puhastumiseprotsessi osa) tagasi ehmatada. Kuid igakord, kui me südame põhjast taotleme arusaamist ja abi, siis see ka tuleb. Vaimses maailmas on meil nii palju toetajaid ning sõpru, kes ei soovigi muud, kui aidata meid sel teekonnal, mis viib eneses peituva jumalikkuse taasavastamiseni.

Kuid võib-olla on teil tunne, et te pole kogu oma elu jooksul veel midagi ära teinudki. Vaevalt, et see nii on, aga kui ka on, siis on teil igal hetkel võimalik senist kurssi muuta. Igas hetkes on võimalus lahti lasta vanad mustrid, korrigeerida kurssi ning jätkata oma teekonda taotlusega, et see teid teie hingeplaani teostumiseni juhataks. Pärast siit tasandilt lahkumist loeb ainult see, kas oleme täitnud oma hinge poolt kavandatut või mitte. Hingetee on armastusetee ning loevad ainult teod, mida on tehtud armastuse ja pühendumisega – seega armastuseteod.

Võib-olla on meil tõesti seljataga palju raisatud elusid, kus oleme oma hingeteest suure kaarega mööda käinud. Kuid mitte keegi ei mõista meid sellepärast hukka. Kui meil on vaja kusagile välja jõuda, siis me sinna ka jõuame – nii või teisiti, isegi kui vahepeal põikame sisse ühte või teise kohta, et ammutada kogemusi. Ma pean siinkohal silmas meie hingeteekonda läbi paljude elude, kus oleme võib-olla paljutki pidanud läbi elama, et meis üldse on saanud sündida igatsus ka siin maises kogemuses oma hingetee üles leida.

Kuid nüüd oleme teinud kindla otsuse see teerada üles otsida. Ja niipea, kui oleme selle otsuse teinud, avastame, et me juba olemegi teel. Ning seekord on see rõõmutee. Oleme täidetud ootusega ning meie süda on kerge ning avatud. Me teame, et kui kõnnime koos Jumalaga, oleme alati kaitstud ja hoitud ning meid kantakse läbi kõikidest kogemustest. Me oleme lõpuks ometi mõistnud, et kui tahame luua enda ja oma lähedaste jaoks elu, mis tõeliselt toimib, mis on õnnelikuks tegev ja rõõmurohke, siis on meil vaja olla kooskõlas kõrgema tahtega, Suurema Tervikuga. Just sellepärast ongi väga tähtis esimene otsus, millega sellesse labürinti siseneme:

MA TOIMIN KOOSKÕLAS KÕRGEMA TAHTEGA.

Nii läbimegi esimese teelõigu teekonnal, mis viib meid Graali leidmise suunas – enese südamesse.

 


 

TAGASI LOOMISEKOOLI LEHELE


Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt