Saladuste saladus

 Drunvalo Melchizedek

 

Palju on läinud kaotsi, kuid mitte meie igavikuline olemus. See on üksnes varjatud meie eest looriga.

Saladuste saladus – peidetud paik inimese südames, millest kogu looming välja voolab – oli iidsetel aegadel teada üksnes suulise traditsioonina. Seda hoiti salajas kõikides kultuurides juhtivate preestrite või hõimu šamaanide poolt. Harva kirjutati midagi üles, sest seda tarkust ei olnud võimalik õppida ega kogeda kirjasõna kaudu. Ainult otsene vahetu kogemus võis neid loore inimteadvuse eest kergitada.

Kuid olen avastanud, et kuigi vahetu kogemus on ainus, mis saladuste saladuse teie ees avanema paneb, saab südame salakambrist rääkimine või selle kohta lugemine mõistust muutuseks ette valmistada.

 

 Mis on saladuste saladus?

Ka füüsilisel tasandil on avastatud teatav piirkond kehas, mis sõltuvalt traditsioonist paikneb kas südame sees või sellele väga lähedal. Mõned traditsioonid ütlevad, et see on südame taga, teised väidavad selle asuvat südame ühel küljel, kolmandad viitavad piirkonnale südame ees. Kuid enamus usub, et see püha ruum paikneb füüsilise südame sees ning seda usun ka mina.

Üks asi on kindel. See ei ole südametšakra. Heebrea traditsioonis nimetatakse saladuste saladust südame salakambriks. Upanišadides, hinduistliku traditsiooni pühades tekstides, viidatakse sellele kui tibatillukesele ruumile, mis asub südame sees. Mõnikord kutsutakse seda ka südame pühaks ruumiks ning selle nimetuse võtsin kasutusele ka mina.

Tegelikult on väga vähe teada neistki vähestest tekstidest, mida on kirja pandud aegade jooksul selle kõige tähtsama osa kohta inimkogemuses.

On ilmne, et iidsetel aegadel siseneti kõneallolevasse ruumi tseremoonia käigus ning nii tehakse siiani mõnede väheste “kadunud” hõimude poolt maakera väheasustatud paikades.

Tänapäeval on Südame Matemaatika Instituudist (HearthMath Institute) saanud teerajaja selle iidse teadmise taasavastamise ning uuenemise alal. Samal ajal avastavad nad ka uut informatsiooni, mis tõenäoliselt isegi vana-aja tarkadele ning teadjatele tundmata oli.

Minu vaatepunktist ning ka paljude hõimukultuuride järgi peidab see püha ruum südame sees ainsat võimalust selleks, et maa peal võiks veel kunagi valitseda Rahu. Kõik poliitilised teod maa peal tehakse lähtuvalt duaalsest maailmapildist – mis on languse tulemus – ning egokesksest mõtlemisest.

Nii kaua, kui ego juhib sündmusi maailmas, ei tunne me kunagi rahu. Ego hindab kõik sündmused kas headeks või halbadeks omaenda vaatepunktist lähtudes ning mõtleb alati kõigepealt iseendale. Nii kaua, kui ego end turvaliselt ja mugavalt tunneb, ei hooli ta ka tavaliselt, mis juhtub sellega, mis näib talle väline.

 

Reaalsus südame sees

Süda on nii erinev! See kogeb maailma kui sümbolit ega võta seda millegi “reaalsena”, nähes kõike ühekorraga. Süda tunneb üksnes ühtsust ja üksolemist ning loob reaalsust sellest vaatepunktist lähtuvalt. Ta ei tee kunagi midagi, mis kahjustaks kedagi või midagi, sest ta teab, et ei ole olemas kahesust.

Kõik, mis olemas on, eksisteerib südames, isegi see, mida olemas ei ole, on samuti seal.

Inimesed usuvad enamasti, et “armastus” on tunne, mida sümboolselt kõige paremini väljendab süda. Me tähistame ju Valentini päeva ning saadame üksteisele kaardikesi südamekujutistega, mis peaks kinnitame meie armastust üksteise vastu nagu ka ühendust armastatud inimestega.

Kuid südame püha ruumiga pole sellel kõigel mitte mingisugust pistmist. On mitut sorti armastust ning armastus, mida me kogeme kahe inimese vahel, tuleb tegelikult harva südamest. See armastus, mis meid endasse haarab ning armastatu järele õhkama paneb, tuleneb tegelikult emotsionaalkehast ning seda kontrollib parem ajupoolkera. Need emotsionaalsed tundmused on aga polariseerunud, samuti nagu on seda meie ajugi, ning sisaldavad eneses alati ka vastandväljendust – näiteks armastusest võib saada väga kergesti viha.

Kui tihti olete tundnud kellegi suhtes ülevoolavat armastust ning mõni aeg hiljem, mõne pisiasja peale ägestudes, võite tunda selle sama inimese vastu ehedat viha. See, mu sõbrad, on emotsionaalkeha lainetus. See on tingimuslik armastus, millel pole kuigi palju ühist Armastusega selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. See on tundmus, mis võib muutuda iseenda vastandiks üheainsa hetkega.

Kuid südame pühas ruumis eksisteerib n-ö teistsugune emotsionaalkeha, millel puudub polaarne vastaspool. See on ARMASTUS, mis ei tunne piire ega vaja tingimusi, juhtugu mis tahes.

See on ARMASTUS, mis tunneb üksnes Üksolemist ning kasutab enese kõikvõimast potentsiaali vaid selleks, et luua rõõmu kõigele elavale kõikjal.

Sellest ajast saadik, kui “kukkusime” oma südamest mõistusesse, oleme elanud põrgus.

Ning seepärast ma palvetan, et võiksime väga varsti (ühel ilusal päeval) leida taas üles selle ruumi oma südamest ning saada jälle omavahel kokku selles kõige pühamas paigas enese sees, et kogeda Üksolemist.

On need ainult sõnad, mida te siit loete ning millega võite isegi nõustuda, või suudate te ka tegelikkuses haarata seda väge ja võimalust meie kõikide jaoks, mis on varjul südamesse peidetud reaaluses?

Kõik maailma religioonid ning vaimsed distsipliinid viitavad antud võimalusele, kuid enamus on unustanud, kuidas sellesse pühasse ruumi tegelikkuses siseneda. Need meetodid, nagu enamus iidseid meetodeid ikka, on läinud kaotsi.

Kuid nagu ma algul ütlesin, ei saa see kogemus kunagi lõplikult kaduma minna, sest see on nii inimkonna kui ka kogu kosmilise ruumi ning kõige selles oleva allikas. See saab olla meie arusaamisest üksnes looriga eraldatud.

Nii nagu aastaaegade vaheldumise puhulgi, toimuvad kõik sündmused siin reaalsuses omal ajal. Inimkonna naasmine südamesse on üksnes aja küsimus.

Meenutage, et selle inimeste maailma suurimad saavutused on alati alguse saanud mõnest konkreetsest mehest või naisest. Kui vaid üks inimene – võib-olla sina? – siseneks ARMASTUSEGA sellesse pühasse ruumi ning alustaks loomist – püha unenägemiseprotsessi, mis muudaks maailma uueks, kas usute, et ka kõik teised meie seast järgneksid talle varem või hiljem?

Loor on üksnes loor! Tõde on alati igavene. Piisab vaid ühest inimesest, et saladuste saladus võiks taas nähtavaks saada ka tavatasandil.

 

***

Sa heida pimedasse pikali

ja sule silmad valguskiirte eest.

Keskendu ning hingevägi vii

ühte salajasse paika iseenda sees.
 
Heida endalt pimeduse ahelad!

 

Näe pilti sellest, kuhu soovid jõuda,

kujustades kohta, mida näha igatsed.

Et vabastada pimedusest oma hinge,

vibreerima nüüd hakka kõigest väest.

Sa rappuma pead tugevalt – kogu oma jõust,

siis alles köidikutest pääseb hing.

 

Ei sõnades saa väljendada seda,

mida peidab endas Kosmiline Leek.

See toimib tasanditel, mis inimesel tundmatud.

Võimas, tasakaalustatud, korrapärane –

see taevane harmoonia on inimesest kaugelt üle.

 

Kõneleb ta muusikas, värvidega laulab

Leek Igavese Kõiksuse algustulest.

Mu laps, sa säde sellest Leegist oled,

sädelemas värvides ja helivoos.

Kuulata mu häält, end vabasta.

 

 Thoth

 

(Katkend “Smaragdtahvlitest”)