Spiraalne tee

 

Eric Klein
 

 

Katkend Eric Kleini raamatust "Püha teekond"
 

 

Iga inimese südames elab üks kustumatu igatsus. See on igikestev soov pöörduda tagasi oma tõelisse koju, Jumala südamesse, Algallikasse. See hinge jaoks loomupärane igatsus on vägi, mis kannab meid läbi kõikide meie iniminkarnatsioonide – sedamööda, kuidas me aeglaselt, ent järjepidevalt evolutsiooniredelit mööda edasi ronime ning üha kõrgematele olemistasanditele tõuseme.

Vana-India pühad tekstid viitavad sageli inimkehale kui loomingu kroonile, kuna see on ühtaegu nii surelik, füüsiline manifestatsioon kui ka müstiline läbipääs vaimse surematuse juurde. Upaniðaadid väidavad, et inimese hing on „sild aja ja igaviku vahel“. Meie võimuses on see sild ületada, kui saame teadlikuks meis peituvast loomupärasest jumalikkusest ning tõuseme puht loomalikult olemistasandilt üliinimliku ühenduseni lõpmatu ja kõikjalviibiva Allikaga.

Kuid üksnes pärast pikka teekonda läbi maise eksistentsi kõikide tasandite ja läbi paljude elude hakkab inimeses avanema sügavam arusaam elu tõelisest eesmärgist ja tähendusest. Meie vaimse olemuse vaevutajutav kohalolek, mis on olnud pikka aega maiste kogemuste kangekaelse tagaajamise poolt varjutatud, hakkab end meie eludes tasapisi ilmutama. Hakkame kuulma seda lakkamatut sisemist kutset pöörduda tagasi meie tõelisesse ja algsesse Koju. Selle sisemise kutse märkamine ja puht materialistlike eesmärkide märkimisväärne taandumine tähistabki vaimse teekonna algust.



ASTMED JA SAMMUD MEIE VAIMSEL TEEKONNAL



Ülestõusnud meistrid on palju kordi kinnitanud, et on ainult üks vaimne tee ning et me kõik kulgeme seda mööda. Selle väite aluseks on avaram perspektiiv, mis hõlmab paljudel füüsilise ja ka mittefüüsilise eksistentsi tasanditel ning erinevates dimensioonides elavate olendite evolutsioonilist arengut. Lähtudes selle artikli eesmärkidest, ja ilmselgelt ka minu enda piiratud inimliku vaatenurga tõttu, keskendan ma oma tähelepanu vaimsele teekonnale, nii nagu ma ise seda isiklikult kogenud olen. Alustan täiesti traditsioonilise ida vaatenurgaga ja lähen siis üle uue ajastu märgisüsteemi raamistikku.

Ehkki see võib mõjuda mõnevõrra kunstlikult, jagan ma vaimse teekonna alljärgnevalt kuueks selgelt eristatavaks isikliku arengu astmeks ehk faasiks. Nende astmete kirjeldamine on küll meie arusaamade sügavdamise seisukohast oluline, ent pidage meeles: tegu on üksnes nimetustega. Iga inimene läbib kirjeldatud kogemuslikud faasid ainult talle omasel ainulaadsel viisil, järgides oma isiklikku unikaalset ajastust. Seega kasutan alljärgnevaid nimetusi, et tähistada iseloomulikke astmeid sellel teekonnal, üksnes käesoleva arutelu arusaadavuse huvides. Need astmed on: otsija, püüdleja, pühitsetu, pühendunu, meister ja ülestõusnud meister.



Otsija
 

Otsija on see, kes on kuulnud seeselava vaimu kutset ja sellele kutsele vastanud. Ta on avanud end võimalusele, et on olemas kõrgem, nähtamatu vägi – müstiline, ent samas tõeline –, ning astumas samme, et mõista olemasolu sügavamat tähendust. Otsija on nagu detektiiv, kes püüab leida vihjeid, mis aitaksid tal elumüsteeriumit lahendada. Kasutades nii oma intellekti kui intuitsiooni, ajab ta selle saladuse jälgi, jätmata ühtki viidet läbi uurimata.

Otsija tee viib teda läbi paljude kogemuste. Tema otsingute sihiks on saavutada sügavam kontakt jumaliku müsteeriumiga, seepärast loeb ta mitmesuguseid tekste ja vaimseid raamatuid. Ta sõelub ja sorteerib õpetusi – vanu ja uusi –, otsides enda jaoks õiget teed. Sageli tõmbab teda religioossetele või metafüüsilistele kogunemistele, kus ta proovib erinevaid vaimseid õpetusi ja praktikaid, mis on talle kättesaadavad. Sattudes sageli segadusse näilistest vasturääkivustest eri õpetuste vahel, peab otsija vastu pidama, kasutama oma tervet mõistust ja intuitsiooni, et leida enda jaoks usaldusväärne vaimne rada, mis võiks teda selle suure müsteeriumi lahendamise püüdel edasi juhatada. Lõpuks, tasuks tema siiraste pingutuste eest, ilmub ta ellu õigel ajal üks kindel õpetaja või avaneb tema ees vaimne teerada, mis pakub küllaldaselt pidepunkte ja vastab ta küsimustele, rahuldades otsija intellekti ning helisedes Tõena tema südames.



Püüdleja


Sobiva õpetuse või teeraja otsingul seisab otsija alandlikult ja siiralt ukselävel, paludes vastuvõtmist ja juhendamist. Temast on saanud püüdleja, kes soovib saada õpetusi või pühitsust, mida tema poolt väljavalitud rajal pakutakse. Jõudnud sellesse punkti, mõistab ta vajadust otsese abi ja juhatuse järele, et ületada puht intellektuaalsed arusaamad ja jõuda tõelise jumalakogemuseni. Tema süda ja hing kutsuvad teda seestpoolt, innustades teda saladuse mõistmiseks rohkem sügavuti minema, ning ta vastab sellele kutsele, pühendudes tõsisemalt õpingutele ja praktiseerimisele.

Iga vaimne rada omab oma unikaalset „väravat“, just sellele rajale omast meetodit võtta vastu uusi püüdlejaid. Enamik füüsilisi meistreid nõuavad uutelt püüdlejatelt siira õppimise ja vaimse praktiseerimise perioodi, enne kui nad õpilastena vastu võetakse. Mittetraditsiooniliste õpetuste puhul, eriti selliste puhul, kus elava meistri füüsiline kohalolek puudub, on see protsess vähem formaalne ning toimub eelkõige õpilase enda sees. Sellegipoolest on värav, mille kaudu siseneda, alati olemas, ning ka püüdlejapoolne pühendumine on nõutav, enne kui talle tõelise vaimse teega kaasnevaid õnnistusi ja kohustusi jagama hakatakse.

 

Pühitsetu
 

Kui püüdleja on kord oma siirust ja pühendumist demonstreerinud, võtab meister ta oma õpilaseks. See vastuvõtmine ehk pühitsus võib olla formaalne tseremoonia või ka mingi mitteformaalne sündmus, meistri poolt tehtud tegu või lausutud sõna. Kuidas pühitsus ka ei toimuks, pole selle tähendus mitte kunagi üksnes sümboolne. Meistri seisukohast on tegemist sügaval tasandil aset leidva avanemisega uuele õpilasele, mis tähistab meistripoolset pühendumist pühitsetu vaimse arengu igakülgsele toetamisele. Sealt alates eeldab meister õpilaselt vastutustundlikku suhtumist oma vaimsesse arengusse, nõudes vastutasuks üksnes pühendumist antud teel pakutavate õpetuste ja praktikate järgimisele. Tõeline elav meister ehk satguru on võimeline enda peale võtma ja transformeerima ka suure osa pühitsetu negatiivsest karmast (karma on kuhjunud kogum positiivset ja negatiivset energiat, mis on tekkinud meie eelmistes eludes tehtud või tegemata jäetud tegude tagajärjel ning mis tuleb tasakaalu viia, enne kui tõeline enesest teadlikuks saamine aset saab leida), kiirendades sel viisil oluliselt õpilase arengut oma jumaliku Mina Olen Kohalolekuga ühinemise protsessis. Sõltumata selles, kas olete valinud traditsioonilise või metafüüsilisema (nagu seda on paljud uue ajastu õpetused) tee, ei saa inimene liikuda pühitsetu staatusesse ja sealt edasi ilma valgustunud meistri õnnistuse ja abita, ilmugu see meister siis füüsilisel või mittefüüsilisel (ülestõusnud) kujul. Sõltumata sellest, kas oleme nende kohalolekust teadlikud või mitte, on satgurud ja ülestõusnud meistrid juhtinud meie arengut selle maapealse kooli alguspäevadest alates.

 

Pühendunu
 

Pärast pühitsust algab valgustumisteekonna pikim ja kõige intensiivsem faas. Kõiki varasemaid faase on võimalik läbida väga kiiresti – eelkõige nende poolt, kes on olnud vaimsel teel ka oma varasemates kehastustes. Kuid teekonna jätkamine nõuab nüüd, et pühitsetu pühenduks tõsiselt vaimsele praktikale. Pühendunul tuleb olla häälestunud oma sisemisele olemusele sedavõrd, et õpetajate juhatuse järgimine saab tähtsamaks tema maistest eesmärkidest. See ei tähenda maiste kohustuste unarusse jätmist, vaid üksnes seda, et nüüdsest alates saab vaimsest praktikast iseenesestmõistetavalt pühendunu peamine prioriteet. Ja tõelist pühendumist läheb tarvis, et leida eneses üles juurdepääs oma algkodu ehk Allika poole juhatavale pürgimisjõule, mis kannab pühendunu läbi tema kasvuprotsessi erinevatest etappidest, mis on sageli väga intensiivsed. Sest paraku tuleb antud faasis kõik egokesksed tegevused ja klammerdumised oma kõrgema mina altarile ohvriks tuua. Pühendunu kogeb nii oma välise õpetaja kui nähtamatute teejuhtide sügavat armastust ja kaitset, aga ka oma ego vastupanujõudu, sest ego kardab enese lahustumist. Piiratud egoidentiteedi neeldumine Igavese Isega ühinemise käigus on aga ülimalt oluline, et võiksime täielikult ärgata sellele, kes või mis me tõeliselt oleme.

Ego poolt projitseeritud illusioonid on loonud need loorid, mis meid oma surematu vaimu kogemisest lahutavad. Kuid sedamööda, kuidas pühendunu vaimsel teekonnal edasi liigub, antakse talle sellest lõputust jumalikust kohalolekust üha rohkem ja rohkem aimu. On aegu, mil need loorid väga õhukeseks ja läbipaistvaks kuluvad. Paraku vahelduvad need perioodid süngemate aegadega, mil pühendunu tunneb end tugevalt illusioonide külge aheldatuna ning võib kogeda sügavat meeleheidet. Üksnes meistrite arm ja kaitse kannavad ta läbi neist uskumatult intensiivsetest transformatsiooniperioodidest. Kuid lõppkokkuvõttes saab tema kõige vankumatuks toeks tema enda võime tõeliselt pühenduda. See on hindamatu omadus, mida meil tuleks sügavalt väärtustada. Nii meistrite abi vastuvõtmine kui ka alistumine sellele andele – omaenda võimele pühenduda – transformeerib meie maise elu maagiliseks armastuseabieluks oma Igavese Isega.

 

***

 

Enne kui jätkan vaimse teekonna edasiste astmete kirjeldamist, pean oluliseks anda lugejaile aimu sellest, kuhu ma ise nende ridade kirjutamise ajaks oma arenguteel jõudnud olen, sest alljärgnevalt tuleb mul kirjeldada üsna subtiilseid kontseptsioone. Eelnevates alalõikudes olin võimeline kirjutama, lähtudes omaenda vahetutest kogemustest. Siiski pole ma veel saavutanud sealt edasi tulevaid astmeid – meistri ja ülestõusnud meistri staatust. Seega, kuigi 25 aasta pikkune meditatsiooni praktiseerimise kogemus ning õppimine mitme elava meistri juures (pluss 10 aastat ülestõusnud meistrite kanaldamist) võivad teha minust küllalt pädeva eksperdi nende kõrgemate teadvuseseisundite kirjeldamiseks, ei taga see mulle siiski võimet rääkida otse nimetatud teadvuseseisunditest lähtudes, mis on oluline vahe. Kuid ma annan endast parima ning vabandan kõikide ebatäpsuste pärast, mille põhjuseks on mu enda piiratud arusaamad.

 

Meister
 

Kuigi pühendunu võib olla kogenud palju sügavaid äratundmisi ja läbinud mitmeid elumuutvaid vaimseid transformatsioone, ei ole ta veel saavutanud täiust. Alles siis, kui püsiv ühendus oma jumaliku olemusega (võimsa Mina Olen Kohalolekuga) on saavutatud, saab pühendunust meister. See müstiline ühendus, millel on palju nimesid (valgustumine, jumalaks saamine, oma kõrgema mina või kosmilise teadvuse äratundmine jne), tähistab enese Igavese Isega püsivasse ja pingutustevabasse ühendusesolekusse jõudmist. Kõik suured vaimsed õpetajad (nagu Jeesus, Buddha ja Kriðna) ning ka paljud vähem tuntud meistrid on toiminud sellest teadvuseseisundist lähtudes. Olendid, kes viibivad jumaliku teadvusega üksolemise seisundis, on täidetud taevaliku armastuse ja piiritu õndsusega, kuna on viimaks täielikult ületanud oma piiratud egoidentiteedi.

Meister on saavutanud ka vabanemise karmast ning astunud alatiseks välja ümbersündide ahelast (mida kogevad tavalised surelikud). Tema vaimse teekonna isiklik eesmärk siin Maa peal on täidetud. Kuid mida hakkab tegema olend, kes on saavutanud sellise vabanemise? Olles ületanud kõik individuaalsed soovid, pöörab meister kogu oma tähelepanu õpetamisele ja teiste inimeste abistamisele. Sel isetul tegevusel võib olla mitmeid erinevaid vorme, sest iga meister näib kehastavat mõnd jumalikkuse unikaalset aspekti. Milline ka poleks tema viis teenistust pakkuda, toimib iga oma tõelisest olemusest teadlikuks saanud meister aknana lõpmatusse, õnnistades ja avardades kõiki hingi, kellel on piisavalt õnne tema lähedusse sattuda.

 

Ülestõusnud meister
 

Kuigi valgustumine tähistab vaimse teekonna edukat lõpetamist Maa peal, on see vaid antud teekonna füüsilise etapi haripunkt. Kasv ja areng jätkuvad ka edaspidi – sedamööda, kuidas vaim järkjärgult üha kõrgematele ja vaimsematele olemistasanditele liigub. Esimene dramaatiline samm nende kõrgemate dimensioonide suunas ongi ülestõusmine.

Kui hing on kõik maised õppetunnid omandanud, saanud meistriks ning oma maapealse missiooni lõpule viinud, pakutakse valgustunule võimalust füüsilisest reaalsusest lõplikult ja jäädavalt lahkuda ning omandada puht vaimne olemiskuju. Budistlikus terminoloogias nimetatakse seda uut keha vikerkaarekehaks. Uue ajastu ringkondades on see aga enamasti tuntud valguskeha nime all. Teadvuse ülekandumine valguskehasse on müstiline transformatsioon, mis märgib hinge teekonna lõppemist ajas ja ruumis, sest ülestõusnud meistrid ei ole enam seotud madalamate olemistasandite piirangutega. Nad on vabad, surematud, vaimsed olendid, kes eksisteerivad üksnes selleks, et teenida kõiki arengulisi olendeid teejuhtide ja tervendajatena.

Ülestõusnud meistritel on võime suunata oma armastust ja tervendavaid energiaid inimestele, kes on selle vastuvõtmiseks piisavalt avatud. Vastuseks meie palvetele võivad nad vahendada armu ning edastada telepaatilisel teel sõnumeid ja juhatust. Neil on võime materialiseeruda lühikeseks ajaks ka nähtavas kehas Maa peale (kui seda nõuavad nende teenistusülesanded) ning koheselt dematerialiseeruda, kui nende ülesanne on täidetud. Nad on tõelised aja ja ruumi meistrid, kelle piiritu armastus on sõna otseses mõttes kõikehõlmav. Ülestõusnud meistrid on meile eeskujuks, kuna näitavad oma eeskuju varal seda, kelleks kõik inimesed saamas on.

 

Katkend pärineb Eric Kleini raamatust "Püha teekond"
 

 

Avaleht  Uus!  E-pood  Tänu  Kontakt