Ülim armastuselugu

Drunvalo Melchizedek


See on armastuselugu teie ja minu vahel. Oli aeg enne aegade algust, enne kui me lõime selle universumi, kui teie ja mina olime Üks, täielikult Üks. Seda ei saa väljendada sõnadega, sellest ei saa mõelda, aga me olime Üks. Me olime Jumal. See toimus enne, kui ükski neist universumitest või dimensioonidest loodi, enne kui loodi Kõik See, Mis Olemas On – ja see hõlmab tohutult suurt ruumi, suuremat, kui te seda endale ette suudate kujutada. Kõik need tähed mõõtmatus maailmaruumis ning sisekosmos, mis koosneb aatomitest, pole võrreldav sellega, Mis Olemas On. Ning siiski, enne kui see kõik ilmnes, olime teie ja mina täielikus ühtsuses. Ning me otsustasime luua selle universumi (me peame kasutama sõnu, seepärast ma ütlen meie) ja me tegime seda väga erilisel viisil. Me valisime ühe kindla vormi, mis polnud siis veel vorm, ja see oli sfäär. Ning sfäärist on tulnud kõik, mida me teame, nagu ka kõik, mida me ei tea. Siin pole erandit. Kõik eluvormid, kõik kehad, planeedid ning neistki suuremad vormid, kõik on alguse saanud lihtsast ümmargusest kerast.  

Kui me juba olime kord selle välise maailma loonud, mis tegelikult oli meie jaoks eksperiment, otsustasime me sinna sisse minna. See pole probleem Suure Vaimu jaoks, Jumala jaoks, olla rohkem kui ühes kohas korraga. Tegelikult on Jumal igal pool ühekorraga. Ja sel viisil jagaski Jumal end tegelikult osadeks. Osa temast, mis ei olnud ei mees- ega naissoost, sest Jumal asub väljaspool soolisust, jäi väljapoole eksperimenti ning teine osa võttis eksperimendist osa. Ja jälle, ühel väga-väga erilisel viisil, kasutades just seda vormi, mille abil see eksperiment loodi – seda väga erilist mustrit ja kuju, mida mõnikord nimetatakse ka Merkabaks – liikus Jumala Vaim eksperimendi sisse ning hakkas väga otseselt kogema seda, mille Ta loonud oli. Seda teadvust nimetatakse nüüd Melkisedeki teadvuseks. See oli vormitu ning polnud midagi muud kui Vaim ja teadvus. Peale selle ei olnud veel midagi muud loodud. Siit punktist jagas Jumala teadvus end Melkisedeki kaudu veel kord ning sai Kristuse teadvuse. Ning selles teadvuses peitus juba vormi võimalus. Kõik vormid kõikidel tasanditel, hoolimata sellest, kellega on tegu või kust on nad tulnud, kõik nad pärinevad Kristusest ning on tulnud läbi Kristuse. Aga kui Melkisedeki teadvusest eraldus Kristus, siis sai automaatselt eristatavaks ka kolmas komponent – midagi, mis oleks kõrgem nii Melkisedekist kui Kristusest ning mida võib nimetada Universumi Ülimaks Isiksuseks, kes sisaldab endas kogu elu. Seda Ülimat Isikut on väga sageli nimetatud Jumalaks. See on – Jehoova ehk Jahve. Talle on antud nimi, sest Ta asub vibratsioonis ning seega saab sisaldada endas nime. Ta on defineeritav, määratletav. Kuid Jumala aspekti väljaspool loodud universumit määratleda ei saa, Temast ei saa isegi mitte rääkida, Tema üle ei ole võimalik arutleda. Meis ei ole ühelgi tasandil midagi sellist, mis võimaldaks meil Temani jõuda, peale selle, et meis on olemas see, Kes Me Oleme - piisake algallikast. Kuid meil ei ole meeli, millega seda tajuda.            

Me toimisime sellel erilisel viisil väga pikka aega. Neid kolme komponenti nimetatakse tänapäeval kristluses Isaks, Pojaks ja Pühaks Vaimuks. Isa on Ülim Isiksus, Poeg on Kristus ja Püha Vaim (vormitus) on Melkisedeki aspekt. Neile on antud palju erinevaid nimesid ning seda on tehtud palju kordi kõikjal ajas ja ruumis. Ühes punktis, sest see osutus võimalikuks (ning elu proovib järgi kõike, mis on võimalik, kuna tegemist on eksperimendiga), nägime, et on olemas üks eriline viis kogeda seda reaalsust, mida pole veel proovitud. Ja nii me proovisime seda kogeda. Ning me proovisime seda tegelikult mitmeid kordi, kuid see ebaõnnestus meil. See oli häving. See oli absoluutne häving. Viimast katset on sageli nimetatud Luciferi mässuks. See polnud tegelikult mäss, kuigi seda on niimoodi nimetatud ning paljud inimesed näevad seda nii. Ning see sai alguse ingellikel tasanditel. 

Vaadake, Jumal lõi kaks väga erilist inglit. Nad olid kõige võimsamad, kõige imelisemad inglid, keda Ta kunagi loonud oli. Üks neist oli Miikael ja teine Lucifer. Lucifer oli (tema nimi tähendab See, kes Valgust Kiirgab) oli ülim tipp sellele, mis kunagi varem loodud. Temast ei olnud tegelikult midagi kõrgemat. Ta teadis ja mõistis Kõike algusest lõpuni. Ainus olend, kes oli veel temast üle, oli Jumal ise, mida siin kontekstis tuleks vaadelda kui Ülimat Isiksust, kuigi ka Kristus ja Melkisedek olid temast üle – Kolmainsus (kui seda nii nimetada) oli temast üle. Kuid rohkem mitte keegi. Ükski indiviid ei olnud temast üle. Ja nagu te oma elude põhjal teate, siis see, mida me oma inimlikus kogemuses püüame, on olla alati nii head, kui vähegi võimalik ning meil on selleks olemas eeskujud, kangelased ja suurkujud läbi ajaloo, keda me püüame jäljendada ning kelle sarnased tahame olla. Tegelikult proovime me olla neist paremad. Kuid me kasutame neid oma eeskujudena. Kuid Luciferil ja Miikaelil eeskujusid ei olnud. Ei olnud kedagi, kes oleks olnud neist võimsam.  

Luciferile antud instruktsioonid erinesid vägagi Miikaelile antud instruktsioonidest. Nad valisid kaks täiesti erinevat teed. See polnud juhus. See oli jumalikult nii korraldatud. Miikael jäi ühendatuks kõige elavaga ning Jumalaga, kogu loominguga, võib ka öelda algse plaaniga. Ta ei eraldanud ennast kunagi. Ta jäi seotuks vormituga. Ning see oli tema ülesanne, ta jäi ühendusesse Valgusega, kui soovite.  

Lucifer seevastu valis erineva tee ning see tee oli seemnena külvatud temasse algusest peale. Ei olnud kedagi, kes oleks olnud temast üle ning nii proovis ta – ainus, kes oli temast üle, oli Püha Kolmainsus – olla nagu Püha Kolmainsus, tegelikult soovis ta olla isegi parem kui Püha Kolmainsus, parem kui Jumal. Ta püüdis tõusta kõrgustesse, kus asus Jumal. See oli tema ülesanne. Ning tee, mille ta valis, põhines arusaamisel Merkabast ning sellel, kuidas kõik aspektid universumis ja Kõiges, Mis Olemas On Merkaba abil loodud on. Ta teadis, kuidas see käib. Ta teadis, et see on elava galaktika enese vorm, milles me elame. Kui te võtate galaktikat kui soojuspilve, siis näeb ta välja nagu lendav taldrik. Ta lihtsalt näeb selline välja. See on nii sellepärast, et lendavad taldrikud tegelikult kopeerivad soojuspilve, mida võib näha läbi kogu reaalsuse kõikidel võimalikel tasanditel, mitte ainult suurtes mastaapides. Nii lõi ta välise Merkaba, sünteetilise välja, mis oli ruum-aja dimensionaalne väli, mis võis liikuda läbi kogu ruumi ja aja ning dimensioonide. Ning see on see, mida me nimetame lendavaks taldrikuks. Tema mõtles selle välja.  

Ning ta hakkas looma eraldi reaalsust, reaalsust eraldi kogu ülejäänud loodud reaalsusest – eraldi Miikaelist. See oli nii korraldatud, sest Elu tahtis kogeda, mis see on. Ainult Lucifer uskus, et tema viib sihile selle, mis oli läbi kukkunud kolmel eelneval korral. Keegi ei uskunud teda – peaaegu mitte keegi. Piibli järgi üks kolmandik inglitest uskus, seega väga suur hulk uskus. Kuid enamus ei uskunud ning lihtsalt vaatas seda pealt.  

Tegelikult on isegi praegu väga väike osa haaratud sellest, mida me nimetame pimeduseks ja valguseks. Enamus teadvusest lihtsalt on toimuva tunnistajaks ning ei sekku sellesse ei ühel ega teisel viisil. Eksisteerib nelja sorti olendeid. On need, kes pärinevad Valgusest. Ning nende eesmärk on liikuda korra suunas ning tuua harmooniat, rahu ja armastust kõikjale kogu kosmoses. Ning siis on olemas kaose ehk pimeduse olendid, kes vastanduvad sellele (harmooniale) ja külvavad kõikjale kaost. Siis on veel need, kes on valinud mõlemad teed. Nad käivad mõnikord koos pimedusega ning mõnikord koos valgusega, sõltuvalt sellest, mis tundub parajasti olevat parim. Mõned neist on teatud plejaadlased, semdžasiaanid, kes valivad selle, mida nad parajasti oma vaatepunktist ning reaalsusetajust lähtuvalt, parimaks peavad. Kuid suur enamus Elust on neutraalne ning ei tee midagi. Nad lihtsalt vaatlevad eksperimenti eksperimendi sees, et näha, mis juhtub, et näha, kuidas kõik läheb.  

Ja viimane eksperiment, mida alustasid Lucifer ja Miikael, on tegelikult päris uus. See ei ole väga vana asi. Ta ei ole tegelikult rohkem kui paarsada tuhat aastat vana. Eelmine lõppes umbes miljon aastat või 900 000 aastat tagasi. Ning oli neid, mis toimusid veelgi varem. Seega on see suhteliselt uus asi ning langeb kokku ajaga, mil me saime endast teadlikuks siin Maa peal. See konkreetne evolutsiooniline muster, milles oleme meie, algas just pisut pärast seda, kui kogu eksperiment tervikuna käivitus.  

Ja sel viisil, sirutudes läbi aja ja ruumi, alustasid paljud olendid, paljud olendite rassid eraldunud reaalsuse loomist ning asusid sinna elame ja ka meie tegime seda. Kõik meie seast valisid Luciferi tee, iga viimane kui üks. Te võite mitte soovida sellega nõustuda, aga te tegite seda. Meie oleme siin ning me oleme sünteetilises keskkonnas, me oleme täielikult hõivatud sünteetilise arusaamisega reaalsusest ning teadusega. Kas Miikaelil on kosmoselaevu? On ta sellega seotud? Ta on vormitu. Tema ja ta inglid ei tegele sünteetilise teadusega.  Nad võivad teha mida tahes ilma teaduse abita, sest nad on olemuslikult seotud Kõige Elavaga ning algse teega sellest, kuidas reaalsus loodi. Seega võivad nad luua absoluutselt kõike, mida on võimalik ette kujutada või mida on juba Vaimu poolt loodud, üksnes seepärast, et nad on katkematus ühenduses Loojaga. Kuid Lucifer tegi seda sünteetilise reaalsuse abil.  

Kõik see viis olukorrani kogu kosmoses, mis väga pikka aega näis lõppevat täpselt samal viisil, nagu kolmel eelneval korral enne seda – ning see näis nii olevat kuni päris hiljutise ajani. Kuid viimase 13 000 aasta jooksul toimunu keerukus on veidi rohkem, kui ma praegu käsitleda jõuan. See on olnud ülimalt kompleksne muster ning viinud sündmusteni, mis said alguse aastal 1972 (vaid sekundi eest) ning loonud siin Maa peal situatsiooni, mis on täiesti unikaalne kogu loomingus, kõikjal ajas ja ruumis. Mitte kunagi varem, mitte kusagil pole sellist sündmust varem aset leidnud – mitte midagi ligilähedastki sellele, mis praegu toimub.  

Me ei saa tegelikult rääkidagi sellest, kui uskumatu nähtus sellel planeedil praegu aset leiab, sest oleme ise kõnealloleva eksperimendi sees. Kui me oleksime sellest väljas, kõrgematel teadvustasanditel ning vaataksime sellele tagasi, siis me teaksime. Aga punktist, kus me praegu asume, on meist enamuse teadvus piisavalt varjutatud, et seda näha. Me võime seda tunda, me võime tunda, et sündmused kulgevad väga kiiresti. Me võime tunda, et on kiire, kuigi tegelikult kiiret pole, sest kõik on täiuslikult ajastatud. Kuid me võime näha, et paljudel inimestel on tunne, et midagi hämmastavat on toimumas. Aga me ei tea, kui pööraselt hämmastav see tegelikult on.  

1972. aastal, juhituna siiriuslastest ning veel ühest rassist, kes elavad meie päikesesüsteemis ja kellest on juttu sumerite savitahvlites (neid nimetatakse nefilimideks), samuti juhituna paljudest teistest olendite rassidest, kes uskusid eksperimendi õnnestumisse, alustasid ligikaudu 100 maavälist rassi üht eksperimenti, mis algas veebruari keskel 1972 ning mis vallandas sündmuste ahela, mis on meid juhtinud sellesse erakordsesse situatsiooni, kus me praegu oleme.  

Alguses oli Maa vaid tolmukübemeke Universumi äärealadel. Me ei olnud tähtsamad kui mis iganes muu ning Galaktika Nõukogu arvates liikus Maa (enne aastat 1972) täpselt samu arengumustreid järgides selles galaktikas nagu vähemalt 80 000 teistki planeeti, mis on kõik täpselt samasuguses situatsioonis nagu meiegi. Kuid siis asus see planeet siin täiesti uuele, täielikult erinevale teele, kui seda varem nähtud oldi. See oli midagi täiesti uut ning täiesti uusi asju ei juhtu eriti tihti. Ja see hakkas tõmbama endale tähelepanu kõikjalt kogu galaktikas. Kõigepealt teiste väikeste kohtade tähelepanu. Ning siis see hakkas levima laiali ning jätkas levimist järjest kaugemale ning kaugemale, kuni viimaks ka selle galaktika, milles me elame (mis on meie suurem keha, kui soovite), süda või tuum hakkas punktile, kus me asume, tähelepanu pöörama, sest sai päris selgeks, et teoksil on midagi täiesti uut. Ning siis ületati juba galaktika piirid. Ka teised galaktikad hakkasid huvi tundma eksperimendi vastu, siis järgmised ja järgmised, sajad tuhanded, siis miljonid, ning seejärel juba teised maailmad, teised dimensioonid, mida on samuti miljoneid ning mis on kõik sama ääretud nagu seegi siin. Ning väga varsti juhtus midagi, mida ei olnud kunagi varem juhtunud, väljaarvatud üks kord – ning see oli päris aegade alguses – kogu elu hakkas keskenduma Maale ning see toimus kõikjal. Sellist asja polnud kunagi varem juhtunud. Ning see on juba iseenesest uskumatu nähtus, sest see tähelepanu mõjutab nii sündmuste kulgemist kui ka lõplikku tulemust.  

Ning Ülestõusnud Meistrid, meie evolutsioonilise mustri tipp, kuna nad on teostanud inimeseksolemise ideaali ja läinud meist arengus ette, ning kes arvasid, et nad mõistavad täpselt, mis toimub, sattusid segadusse, sest nad ei saanud enam paljudel juhtudel aru, mida nad tegema peaksid, sest iga kord, kui nad selja pöörasid, arenesid sündmused omasoodu edasi ning neil puudus vastav eeskuju mälus, kuidas nendele muutustele reageerida. Nad arvavad, et nad teavad, mida nad praegu teevad. Aga nad annavad endale täielikult aru, et kõik võib silmapilguga muutuda ning areng võib võtta täiesti uue suuna. Seega, kõik mõjutavad seda. See olegi tähtis, kui kõrgelt tasanditelt see tuleb, kuid on selge, et meist kõigist sõltub, mis saab edasi.  

Mis juhtus, oli see, et Jumala aspekt väljaspool meid, ning ma usun, et see toimus läbi Melkisedeki teadvuse, istutas sellesse reaalsusesse seemne ning see leidis aset väga-väga kaua aega tagasi, kõige alguses. Tegemist oli imeväikse seemnega, mis istutati selleks, et luua tingimused eksperimendiks, mis leidis aset 1972. aastal. Ning me teadsime algusest peale, et ühel päeval see seeme istutatakse. Ma olen kindel, et me teadsime ka täpselt, kuhu see seeme istutatakse, siis kui teie ja mina olime veel Üks.  

Nüüd ilmneb, et Jumal väljastpoolt loodud maailma on viimas meid järgmisele kogemuslikule tasandile, milleni aga meie kujutlusvõime ei ulutu, ning ma pean silmas meie kõiki olemise tasandeid. See on kõikehõlmav kutse. Me läheme koju – mitte lihtsalt koju ehk tagasi tsükli algusesse, vaid tagasi punkti, mis oli enne, kui midagi üldse loodi. Midagi väga suurt on toimumas. Midagi tohutult laiaulatuslikku on toimumas. Seepärast, kuna asetleidvate sündmuste olemus on sedavõrd eriline, nõuab see meilt, kes me siin Maa peal oleme, seniste, väga pikka aega valitsevateks olnud seisukohtade muutmist. Pikka aega oli vajalik, et Miikael ja Lucifer teineteise vastu võitleksid. See oli nende töö. Nad olid kõrgemalt poolt määratud seda tegema. Teadke, et sellel oli oma funktsioon, kui vaadelda seda kõrgemast vaatepunktist, kui seda on tavamõtlemine. See mõjutas sündmuste kulgemist kui ajastamist reguleeriv seade. Teiste sõnadega, kui võtta planeet või siis üksikisik või ka midagi muud vaatluse alla, siis me näeme, et hea ja kurja jõud (kui te soovite neid nii nimetada) või siis pimeduse ja valguse jõud toimivad kellegi elus selliselt, et lähenevad objektile pidevalt erinevatest suundadest, omades varjatud püha eesmärki. See eesmärk on seotud sündmuste ajastamisega. Teiste sõnadega, pimeduse vennaskond teeb kõike, mis on nende võimuses, et te ei liiguks edasi, paneb teele takistusi, tehes kõik, et teid peatada. Ning valguse jõud teeb kõike, mis on nende võimuses, et teid üles tõsta ning juhtida kõrgemate teadvustasanditeni. Ning mis toimub, on see, et teatud tasandil töötavad need jõud koos kui üks tervik, nii et te liiguksite edasi täpselt õigel ajahetkel. Jumal, kes on loonud nad mõlemad (see aspekt, mis on neist mõlemast kõrgemal) toimib läbi mõlema jõu, mitte ainult läbi ühe.  

Kuna meie oleme sisenenud polaarsele ehk duaalsele teadvustasandile, jaguneb reaalsus meie jaoks praegu kaheks, heaks ja halvaks, ning me hindame kõike olemasolevat. Iga väiksematki sündmust, mis aset leiab – ka neid sõnu, mida ma teile praegu räägin – te hindate, andes hinnangut igal hetkel, vastavalt sellele, kas ma ütlen midagi head või halba, ütlen midagi õiget või valet. Kuid olemise kõrgematelt tasanditelt vaadatuna, on ainult Jumal praegu kohal, ainult Jumal kõneleb läbi minu sõnade ning kuulab läbi teie kõrvade ning teie ja kõik, mis siin on, on üksnes Jumal. Tegelikult ei olegi midagi muud. On absoluutne üksolemine, mis on alati olnud ning mis alati jääb olema, aga me ei saa seda näha, sest me valisime just selle erilise tee ning see oli õige. Ei ole mingit põhjust end selle pärast süüdi tunda. Me valisime selle, sest just seda me pidimegi tegema.  

Kuid nüüd tuleb meil valida teistsugune tee. See toimub juba olemise kõrgematel tasanditel ning põhjus, miks sellel konklaavil on lubatud toimuda, miks Miikael lubas sellel toimuda, on see, et pimeduse ja valguse jõud on nüüd uuesti üksolemisse sulamas. Sõda või võitlus, mis on kestnud nii kaua aega ning mis oli vajalik, on nüüd muutumas tarbetuks. Ning ühtsus, mida me kunagi kaua aega tagasi tundsime – me kõik võime seda meenutada, me tunneme seda, me võime seda tunnetada – iseenda sees. Me teame, mis see on. See ühtsus liigub nüüd alla Maa suunas. Ta on juba jõudnud Maa kõrgematele dimensioonilistele tasanditele. See on juba toimunud. Me oleme alati viimased, kelleni see jõuab, nagu te teate. Nii see käib. See tuleb alla, läbides nõukogusid ning asjad toimuvad kõigepealt kõrgematel tasanditel ning lõpuks manifesteeruvad ka siin all. Kõik juba toimub. Lucifer ning Miikael on jõudnud kokkuleppele ning võitlus on lõppemas.  

Meie kui juhid – ning teiegi olete praegusel ajal siin maailmas juhid, te olete need, kelle poole inimesed hakkavad vaatama. Te olete need, kes hakkavad elama seda uut eksperimenti ning te näitate selle toimimist oma elude kaudu. Teist teed ei ole. Unustage kõik sõnad, need ei maksa midagi. Loeb ainult see, kuidas te oma elu elate. Ning see tähendab seda, et te lõpetate kohtumõistmise ning hakkate lähtuma tõsiasjast, et mis iganes ka ei juhtuks, peitub kõiges toimuvas absoluutne täiuslikkus, sest Jumal on igas hetkes, sõltumata sellest, mis toimub, ning et kõige toimuva taga on alati kõrgem eesmärk. Isegi kui kusagil käib sõda, loobuge kohtumõistmisest ning mõistke, et see, mis on leidnud siin aset viimase 200 000 aasta jooksul, viib meid paika, kuhu Jumal tahab, et me läheksime, sellisesse kohta, mida me ei suudagi endale praegu ette kujutada, me lihtsalt ei suuda. Seal ei ole sõnu. Ma ei saa sellest rääkida. Ma tean astmeid, mida meil tuleb läbida. Ma tean neid astmeid tegelikult väga hästi, kuna olen need kõik läbi teinud. Ma mõistan neid ning ma võin neist rääkida. Kuid lõpuks jõuame ikkagi kohta, mis on sellest veel edasi, mida mina tean ning mida Melkisedek teab ning mida Kristus teab või mida isegi Ülim Isiksus teab. Me liigume millessegi, mis on täiesti uus.  

See on tõesti raske, sest head ja kurja tundev teadvus on meisse istutatud nii sügavale, see on igas meie keha rakus ning mitte enam kohut mõista – me peame ju siiski eristama ja vahet tegema ning ka see on kohtumõistmise vorm. Ning seega on see väga habras pind, kuni me jõuame punkti, kust me võime kogu selle asja ületada ning ühtlasi ka mõista, et me ei saa lihtsalt sõrmenipsutuse peale muutuda millekski muuks, kui me oleme. Valgustumine ei ole eesmärk ega koht, kuhu minna. See on teekond, mis kulgeb edasi iga hingetõmbega, iga hetkega, kui me oleme teel ning me lihtsalt kasvame järgmiste teadvustasanditeni. Meie lähtepunkt liikumiseks saab olla ainult siin ja praegu, see hetk, milles me oleme. Alati jääb siin ja praegu selleks lähtepunktiks, aga protsess ise on lõputu. Kuid kui me võiksime toimida nii – igakord, kui me satume mingisse situatsiooni: istume näiteks taksosse või kui keegi karjub meie peale või mis iganes ka ei toimuks, et me ei võtaks enam midagi isiklikult ning hakkaksime toimima puhtas teadvusseisundis. Kui te teete seda, kui te suudate nii toimida, leiate te, et midagi väga hämmastavat hakkab teiega toimuma. Jumala Vaim hakkab liikuma läbi teie täiesti uuel viisil ning kõik, mida te teete, isegi kui see on vaid veeklaasi nihutamine, võib muuta energiaid ruumis viisil, mis ületab teie tava-arusaamad ning võib mõjutada elu kõikjal väga positiivsel viisil.  

Ma ei tea tegelikult, kuhu see välja viib. Ma mõjutan seda protsessi samuti. Ma tean ainult seda, et see on see, mida me tegema peame. Me peame lõpetama kohtumõistmise ning saama lihtsalt kaastundlikeks. Unustage kogu hierarhia selle kohta, kes on kõrgem ja kes madalam, kes on parem, kes halvem. Minu vaatepunktist on Jeesus Kristus ning joodik rentslis täpselt samal tasemel. Me kõik oleme täpselt samal tasemel, me oleme võrdsed. On ainult Jumal! See on kõik, mis üldse on. Midagi muud ei ole. Ning ma tõesti usun seda, et kui me võtame selle omaks, siis universumi jõud hakkab kasutama meid ning toimima meie läbi, et luua maailma, mida me tegelikult otsime. Pimeduse vennaskond ning valguse vennaskond tunduvad nii erinevad, et ei paista olevat võimalik isegi mitte unistada reaalsusest, mis võiks neid kahte unenägu ühendada, ilma et sünniks kaos. See pole ka kunagi õnnestunud – võtame näiteks Hallid, kes on meeleheitlikult otsinud teed välja, sest nad teavad, et ei saa antud mustrist sellises olemisevormis olles väljuda. Kuid selle asemel, et vaadata nende rasside ning nende inimeste peale, kes on põhjustanud nii palju kaost, kui vaenlaste peale, tuleks meil suhtuda neisse kui iseendisse, näha neid osana meist ning siis loota ning palvetada lahenduse eest, mitte ainult nii, et valgus liigub üles, vaid et me loodame ning palume lahendust ka pimeduse jaoks. Me loodame ja palume, et kõik see, Mis Me Oleme (ning me oleme Elu ise) võiks leida tee, mis võiks mingil viisil viia selleni, et me kõik saaksime elada koos ning jõuda armastuseni meie kõigi vahel. Ning seda on alati peetud võimatuks. Aga ma ei usu seda enam. Ma usun, et see on võimalik. Ning ma usun, et see saab alguse just nüüd, just siin – olgugi, et on ka teisi koolkondi ning müstilisi koole üle kogu maailma, kus see samuti alguse saab. Tegelikult te teate juba kõike seda. See siin ei ole mingi suur asi! Kuid sellest saab suur asi, kui te peate hakkama selle järgi elama. See ei ole kerge, te teate seda. On lihtne öelda inimesele: mine välja ning armasta kõiki. Kuid seda teha on tõesti raske. See on tõenäoliselt kõige raskem asi siin planeedil üldse. Kui te ütleksite, et on midagi veel keerulisemat, siis ma ei oskaks arvata, mis see on. Kuid ma usun ning mitte ainult endast lähtudes, et te saate seda sõnumit koguaeg ning et see on see, mida me peame tegema. Me peame aitama kõigel elaval (mitte ainult väikesel osal sellest) taas ühtsusesse jõuda, et uuesti Üksolemist kogeda. Ja mitte lihtsalt nii, et ma kannan valgeid riideid ning mõtlen Valgusest. See on ka mõtlemine kõigist neist, kes on valus ja segaduses; see on pimeduse omaksvõtmine osana iseendast ja mitte ainult siin, Maa peal, vaid kõikjal - kuni alla, sügavusse, kõikidest pimeduseolenditest kõige tumedamani välja, selleks et me leiaksime tee, mis tõesti toimiks kõikide jaoks.

Ning toimuvad muutused viisis, kuidas me näeme iseennast - muutused, mis üksteisele järgnevad, pühkides ära selle, mida me tõeks pidasime ning asendades millegi sellisega, mis tundub küll palju uskumatum, kuid on samas palju paremini toimiv. Ning need on meie kasvumustrid, millest me läbi kasvame. Need mustrid muutuvad võimsamateks ning suuremateks sedamööda, kuidas me võtame omaks järjest kõrgemaid ning kõrgemaid arusaamise tasandeid, kui need, milles me enne toimisime. Meil ei ole häda midagi. Meiega saab kõik korda. Ei ole mingit põhjust hirmu tunda. Me peaksime tegelikult olema väga õnnelikud ning tänulikud, et oleme selle läbi teinud ning jõudnud sinna, kus me praegu oleme, sest me läheme nüüd koju. Kõik hirmul põhinevad ettekuulutused, mida tehakse – ka need on omal kohal. Hirmud, mis meil igal tasandil olemas on, hoiavad meid tagasi. Nad on vajalikud. Nad hoiavad meid edasi liikumast seni, kuni on õige aeg. Kuid ühel hetkel te avastate, et olete lasknud lahti kõik oma hirmud. Teist on saamas täiesti kartmatu olend ning te sulate kokku iseendaga nendel kõikidel imelistel tasanditel. Ning me oleme seal ja me oleme siin. Me teeme seda tõesti. See tuleb – me loome seda juba praegu, kuid me liigume edasi veel üsna aeglaselt, kuid varsti hakkame me edasi liikuma juba väga kiiresti.       

 

Loengu, mille ma just andsin, pealkiri oli “Armastuselugu”, kuid ma ei jõudnudki selleni, et rääkida, mida ma selle all mõtlesin. Et teha selgeks, miks see oli armastuselugu, tuleb kõigepealt teadvustada, et maailmas on kahte sorti armastust, millest üks on osa sellest reaalsusest - minu armastus teie vastu, ühe isiku armastus kellegi teise vastu - ning siis on olemas veel Armastus, mis hõlmab kõike elavat kõikjal, see on tingimusteta armastus kõige olemasoleva vastu. Enamus meist tunneb ainult seda osalist armastust ning me isegi ei tea, mis see tingimusteta armastus on. Kuid kogu loomingu eesmärk oligi see, et kogeda armastust selle kõikides manifestatsioonides. Ning kui Lucifer ja Miikael alustasid omavahelist võitlust, seadsid nad sellele eksperimendile piirid, et oleks võimalik kogeda kõiki neid erinevaid armastuse viise. Nii et see armastus, mida meie anname nüüd üksteisele, individuaalne armastus, ning isegi see, kui me armastame seda planeeti, ei ole see veel Armastus kõige ning kõigi vastu kõikjal, aga just see on see Armastus, mida ma teilt palun, mida meil on vaja endas avada. See on Armastus, kus me loobume kohtumõistmisest ning saame kaastundlikeks ja meenutame iga hingetõmbe juures, et see on Jumal, mis liigub läbi kõige olemasoleva ning me armastame igal hingetõmbel kõike elavat kõikjal. Te ei saa olla see Armastus, kui te ei aktsepteeri teist osa reaalsusest, kui te ei aktsepteeri seda, mis juhtus Luciferiga või kui te ei aktsepteeri oma majanaabrit või kedagi tänava peal. Ning siis ei saa te olla tingimusteta armastus, kuid just seda teilt palutakse – armastada kõike elavat kõikjal, täielikult, ilma eranditeta.