Tõde
teeb vabaks
Riina Grethiel
Kui oleme kogenud
kasvõi hetkeks jumalikku tingimusteta armastust ning avanud oma südame
Allikale ja kõigele elavale, toimub meiega määratult suur muudatus. Me oleme
saanud osa millestki väga võimsast, ülevast ning ülendavast. Me oleme
kogenud kõikjalviibiva vaimu kohalolekut. Armastus avab meid. Lisaks
kohaloleku kogemusest tulenevale õndsusele avab tingimusteta armastus meie
ees lõputu multiversumi – Looja meisterliku ning imepärase loomingu. Me
tahaksime seda mõista ja tundma õppida. Me tahaksime mõista jumalikke
seadusi, mis on Loomingu aluseks. Me tahaksime mõista Tõde.
Meie kõik, kes me
kulgeme vaimsel rajal ja oleme end kogu südamest sellele pühendanud, otsime
Tõde. Vahel tundub meile, nagu oleksime Tõe juba leidnud, siis aga märkame,
et see libiseb meil käest. Kui tunneme, et oleme segaduses, siis tähendab
see, et on aeg oma senised tõekspidamised uuesti üle vaadata ning minna kihi
võrra sügavamale.
Kristus ütles, et tema on Tee, Tõde ja Igavene Elu.
Kuulus
India pühak Mahatma Gandhi õpetas, et Tõde on Jumal.
Vadžrajaanabudismi üheks tähtsamaks aluseks on Buddha kolme keha
kontseptsioon, mille abil saab väljendada virgunud teadvust. Ülim neist
kehadest on Tõekeha, mis sisuliselt tähistab puhast üksolekukogemust
Algallikaga, kus ei eksisteeri mitte midagi muud peale absoluutse ja
väljendamatu täiuse.
Mida
me sellest järeldada võime? Seda, et Tõde on elav. Ja kõik, mis elab,
vibreerib. Nii on jumalik Tõde see kõikeläbistav vibratsioon, mida saab küll
Loomingu eri osades, eri dimensioonides ja eri indiviidide poolt eri aegadel
väga erinevalt määratleda, kuid oma olemuselt jääb Tõde alati samaks. Siiski
vajab Tõde pidevalt uuendavat läbitunnetamist. Ka on vaja kord juba
sõnastatud tõdesid uuesti ümber sõnastada, et neis seda jumalikku
vibratsiooni säilitada, sest on oht, et sõnastatud tõde muutub dogmaks,
kivistub ja – sureb.
Meie
tiheduses ei saagi Tõde kunagi lõplikult sõnastada. Alati jääb lahtisi otsi,
väärititõlgendamise võimalusi, moonutusi. Ja seepärast ei saa ka pakkuda
Tõde kunagi valmiskujul – täielikult sõnastatuna. Saab pakkuda
informatsiooni, mis võib Tõele viidata, Tõe juurde juhatada, aga igaüks peab
informatsiooni, millega ta kokku puutub, ise oma südames läbi katsuma ning
siis tunnetama, kas see tema jaoks toimib või mitte.
Muidugi on ka igas religioosses süsteemis olemas oma pühad tekstid, kus ei
püütagi Tõde niivõrd sõnastada, kuivõrd just edasi anda Tõe vibratsiooni.
Need tekstid on enamasti kodeeritud ning vajavad lahtimõtestamist, kuid
lahti mõtestada saab neid väga erineval moel.
Praegusel ajastul on maailm üle ujutatud kõikvõimalike tõlgendustega, et
pakkuda vastuseid inimkonda aastatuhandeid vaevanud küsimustele, ning
otsijal on väga raske selles infouputuses orienteeruda. Palju on ka nn
väärõpetusi, mis ainult suurendavad segadust siin planeedil. Sageli on väga
raske teri sõkaldest eristada. Siiski on olemas mõned kriteeriumid, mille
järgi seda teha saab. Kõige olulisem kriteerium on jumaliku tingimusteta
armastuse väärtustamine indiviidi arengus. Ilma armastuseta vaimset arengut
ei toimu, vaid aset leiab indiviidi ego ületähtsustamine, mis juhib teda
järjest suuremasse eraldatuse illusiooni ja üha kaugemale elavast Jumalast.
Kuid
Allikani viib palju erinevaid teid. Iga tee on unikaalne, püha ja
väärtuslik. On väga palju informatsiooni, mis püüab neid erinevaid teid
kirjeldada ja sõnastada. Ka on palju erinevaid meetodeid, mis aitavad teel
püsida ja mis kõik kellegi puhul toimivad.
Nüüd,
kui inimene juba oskab vahet teha, milline tee on jumalik ja milline mitte,
siis on tal ikkagi raske valida nende väga paljude „õigete“ teede vahel. On
selliseid otsijaid, kes tahavad läbi proovida kõike uut, millega nad kokku
puutuvad ning sageli raiskavad mõttetult oma aega, raha ja energiat. Siis on
jälle neid, kes on väga kahtlustavad ja ettevaatlikud ning valmis kõike uut,
mida neile näidatakse, igaks juhuks kohe üle parda heitma juba ainuüksi
sellepärast, et see tundub algul liiga harjumatu.
Kuidas
siis leida keskteed? Aga nii, et tuleb kuulata oma südant, mitte oma hirme
ega ka mitte oma kirge kogeda midagi uut ja erutavat. Südame kõne on küll
vaikne, kuid usaldusväärne. Meie süda teab, mida me vajame ning milline
õpetus meid edasi viib. Ja see, mis toimib ühe jaoks, ei pruugi teise jaoks
üldse vajalik olla. Samas ei saa välistada võimalust, et pole lihtsalt õige
aeg.
Siinkohal oleks oluline rõhutada ka sallivust teiste õpetuste ja
teistsuguste teede suhtes. Meil ei ole vaja kritiseerida teisi selleks, et
ennast oma teel paremini tunda. Pigem tuleks meil rõõmustada, et on inimesi,
kes on leidnud oma tee – mis sellest, et see meie omast erineb. Ja isegi kui
meile tundub, et nad eksivad või on sattunud mõne väärõpetuse küüsi, ei ole
meie asi kohut mõista. Pigem tuleks neid inimesi toetada ja kui jutuks
tuleb, siis lihtsalt öelda välja oma tõde ning teha seda armastavalt, sest
ainult armastus on see ühendav jõud, mis tõstab meid erimeelsuste kohale,
lubades meil meenutada, et algselt pärineme me kõik ühest ja samast
Algallikast.
Oletame nüüd, et oleme lõpuks oma tee leidnud. Oleme välja valinud ühe
infosüsteemi, mis meie sisemusega resoneerub ning arendanud endas ka
sallivust teisitimõtlejate suhtes. Ometi peame me endale teadvustama, et
mitte ükski õpetus ei saa hõlmata kogu Tõde, vaid saab sellele üksnes
viidata ja pakkuda välja üht võimalikku vaatenurka, mis ei pruugi näiliselt
üldse kokku langeda mõne teise inimese poolt järgitava uskumuste süsteemiga,
ent ometi on see teine inimene samuti teel Allika poole ning ka tema
taotluseks on toimida armastuses.
Kuidas
siis ikkagi saab nii olla, et mõlemal on õigus, aga infosüsteeme võrreldes
leiame tohult palju ebakõlasid ja vasturääkivusi? Kuidas see saab nii olla,
et Tõe vibratsiooni võib tajuda kõige erinevamates uskumustesüsteemides?
Milleks siis ikkagi selline segadus? Kus on Tõde?
Tõde
on seal, kus on Allika kohalolek. Kui meie teadvus puutub kokku
informatsiooniga, mille taga on armastuse, ühtsuse, koostöö, Tõe ning
Kõrgema Tahtega kooskõlastumise taotlus, siis loob see informatsioon (mis
peaks rahuldama ka meie intellektuaalset vajadust jumalikke müsteeriume
lahti mõtestada ning vastama meie mõistmisvõimele antud hetkel) teadvusesse
nn puhta ruumi, mille vibratsioon erineb meie argimõtete saginast. Seda
ruumi vajame selleks, et Looja saaks meid täita oma valguse ja armastusega,
oma kohalolekuga, Tõe vibratsiooniga. Sest alles siis saame me Tõde oma
südames ära tunda.
Tõde
ei ela kunagi sõnades, vaid meie südames. Kuid õigel hetkel ja õige
vibratsiooniga öeldud sõnad, mis ilmselt peavad ka mingil moel rahuldama
meie intellektuaalseid vajadusi, võivad vallandada meis Tõe kogemuse.
Mis
puutub intellekti, siis ainult intellektile toetudes võib kõiki teooriaid
nii tõestada kui ka ümber lükata. Ja ometi on ka intellektil ja meie
eristamisvõimel väga suur väärtus. Juba Buddhagi ütles, et ühtegi õpetust ei
tohi ilma läbi kaalumata omaks võtta. Seega on skeptilisus uute voolude
suhtes igati omal kohal. Aga kui me kuulame iseennast ja oma sisemist
juhtimist ning järgime oma südame kutset, siis valime just selle tee või
meetodi, mis meis just antud hetkel kaasa helisema hakkab.
Meie
kõigi teekonnad on unikaalsed ja pühad. Ja samas teeme me kõik vigu just
selleks, et saaksime oma vigadest õppida. Meie elus on perioode, kus üks
õpetus meis kaasa heliseb, aga siis saab see periood järsku läbi ning me
teeme 180–kraadise pöörde ja valime väliselt hoopis teistsuguse õpetuse või
meetodi, mis esialgu tundub täieliku vastandina eelmisele. Aga ühel hetkel,
kui me hakkame oma teekonnal üha rohkem sügavuti minema, siis mõistame, et
õpetused, mis näiliselt omavahel sobimatud tundusid, täiendavad üksteist
suuremas plaanis, ning see, mida me väärtustame ühes, aitab meil paremini ka
teist mõista. Ja me saame äkki aru, miks meie teekond on olnud just selline,
nagu see on olnud. Me mõistame, miks oleme ühel või teisel eluetapil vajanud
üht või teist õpetust või õpetajat. Siis suudame me olla tänulikud kõikide
kogemuste eest ning jõuame viimaks välja selleni, et laseme end vaimul
enesel õpetada ja juhtida ega vaja enam raamistikku – ei väliseid õpetajaid
ega ühtegi dogmade poolt piiritletud õpetust.
See
aga nõuab juba väga suurt sisemist vabadust.
Aga
kui me oleme leidnud Tõe – ja see on Allika lakkamatu kohalolek meie elus –,
siis me oleme saanud vabaks, sest ainult Tõde teeb vabaks.
Armastusega,
Riina Grethiel
2002/2014 |