Kõnelus Serapis Bei'ga:

Dimensioonidest  

Küsimus:  Ma palun avardada minu arusaamist dimensioonidest ning nende seosest teadvusetasanditega. Ja kuidas on see kõik omakorda seotud vibratsiooniga?  

Serapis Bei:  Dimensioon on rohkem mõiste, mis on seotud teadvusetasandiga, tihedus väljendab pigem aine olekut selles dimensioonis või neis dimensioonides – seega vibratsiooni. Teadvusetasand on primaarne, sest just teadvusetasand määrabki aine võnkumisekiiruse teie poolt kogetavas reaalsuses, kuna te kõik olete ÜKS.

Dimensioonidest rääkides aitab võrdlus kromaatilise helireaga muusikas, kusjuures iga noot väljendab üht kindlat dimensiooni ehk teadvusetasandit. Üks oktaav koosneb kolmeteistkümnest noodist (dimensioonist), kusjuures iga oktaavi kõrgeim noot - C - on ühtlasi järgmise oktaavi alumine C.

Kuigi teatud olendite grupp (näiteks inimkond) võib kolmandas dimensioonis kogeda end täiesti eraldatud üksustena, on ka sellel grupil siiski oma ühisteadvuseväli, millega kõik grupiliikmed ühenduses on. Näiteks võite te kõik veenduda, et kui üks inimene näeb kusagil puud või maja või autot, siis on ülimalt tõenäoline, et ka teised inimesed näevad sedasama. See on jagatud reaalsus, mille määrab ühine teadvuseväli. See on midagi käegakatsutavat, see on tõestatav, kuid kas ka ainuke tõde reaalsuse kohta??? Kuidas näevad neidsamu objekte kõrgemate dimensioonide olendid? Milliselt kogeb puu ennast ise? Või mida teab maailmast majaseinal roniv sipelgas? Kuidas kogeb ennast väikseim aineosake, millest kõik ainelised objektid koosnevad ning mis omab samuti teadvust?

Siin reaalsuses elades kogete te end kolmandas dimensioonis, mille sees/kohal on lahti rullumas neljas. Kui kolmandas dimensioonis samastate end nii oma füüsilise kehaga kui ka mõtete ning tunnetega ning teid ümbritsev maailm tundub olevat enamasti tahkest ainest koosnev, siis neljandas dimensioonis teie tajud avarduvad ning te saate üha rohkem teadlikuks ka peenenergiamaailmadest teie ümber ja teie sees. Siiski jääb neljas dimensioon veel polaarsuse mõju alla ning te kogete neis energiamaailmades hea ja kurja vahelist võitlust, enne kui sooritate n.-ö. ülestõusmise ning laienete viiendasse dimensiooni - ületate piiri (ning see piir on teie teadvuses) duaalsuse ning ühtsuse vahel.

Kui aga minna kolmandast allapoole ning vaadelda teist dimensiooni, siis on siin tegemist teadvusetasandiga, milles kogevad end nii taime- kui loomakuningriik. Ja polaarsust, mille loob ego, pole sellel olemise tasandil veel tekkinud.

Esimene dimensioon on aga osakesetasand, punktiteadvus. Teadke, et iga osake, ka kõige väiksem, omab teadvust ning selles peitub potentsiaalina nii Looja kui Tema mõõtmatu looming, millest saab kogemuslik reaalsus aga oktaav allpool. Seega on väike suures ning suur väikeses ning lõpmatu vaim läbistab kõiki olemise tasandeid ega tunne oma teel mittemingisuguseid piire…

Teie reaalsusel, mida paljud teist peavad ainukeseks, on omad kindlad tunnused, omad seadused, teile tuttavad piirid. Neid piire võib nimetada ka füüsikaseadusteks ning aine võngub siin teatud kindlal baassagedusel, mis on otseselt mõjutatud seda üht reaalsuse kogemise viisi jagavate inimeste teadvusetasandist. See võnkumine on suhteliselt aeglane ning ka aine ise on tihe. Te kogete asju kõvade ja tahketena ning selle tulemusena tunnete te end justkui kastis olevatena - te kogete end vägagi piiritletutena oma füüsilise keha ning füüsilises maailmas (näiliselt) valitsevate seaduste poolt.

Kui aga inimeses ärkab arusaamine, et ta pole ainult see füüsiline keha, vaid et ta on midagi enamat, siis hakkavad need piirid, mida ta on enda peale pannud, avarduma ja laienema. See ei toimu üleöö, vaid tegemist on kasvuprotsessiga. Seega, kui te liigute edasi kõrgematele teadvusetasanditele – valgustumise poole või valgustumise kõrgematele tasanditele, mida nimetatakse ka teekonnaks tagasi Koju, mis viib ühinemisesse Esimese Allika ja Loojaga, kust te kõik olete välja voolanud, siis pole see mitte püramiidi tippu ronimine, vaid pigem avardumine ning piiride laiendamine piiritusse. Kui teie indiviid ühineb oma Kõrgema Minaga, mille esimeseks tasandiks on hing, siis saate te teadlikuks hingekehast ning teie valguskeha füüsilise keha ümber aktiveerub. See on täht-tetraeeder, mis on tardunud kuubiks, kuid teadvuse avardudes saab kuubi sees nähtavaks kõige materiaalse, mida väljendab kuup, sisim olemus – tähttetraeeder, mis omakorda väljendab jumalikkust ning polaarsuste ületamist läbi selle, et kaks vastassuunalist tetraeedrit on omavahel läbipõimunud ning moodustanud koos täiusliku kujundi, jumaliku kujundi, mis sümboliseerib ka Kristus-teadvust ning sellel teadvusel on veel tohutult palju tasandeid. Te kasvate ja avardute geomeetrilises progressioonis, mida enam te saate üheks kõrgemate ning kõrgemate osadega iseendast.

Viiendas tiheduses, kus olete juba ületanud polaarsuse (see on järgmine samm teie kogemuses), ning saanud ülestõusnud meistriteks, kes on ühendanud endas mees- ja naisaspekti, olete ikkagi veel individuaalsed üksused ning alles hakkate moodustama gruppe, et kuuendas dimensioonis jõuda juba grupiteadvuse tasandile, mis võimaldab suurema kosmilise tarkuse mõistmist, tegelikku loomise ning selle universaalsete seaduste tundmaõppimist.

Kuues dimensioon on tarkusedimensioon. Siin saab selgeks püha geomeetria, valguse keel. Seal mõistate te ka kõikide märkide ning sümbolite taga olevat tähendust, kuid selleks, et jõuda kuuendasse dimensiooni, on vaja ületada juba monaadi piir. Jumalikud sädemekesed moodustavad kuuendas dimensioonis koos imelisi gruppe ning mustreid, et ühiselt võtta vastu jumalikku tarkust ning õppida loomist. Kuues dimensioon on justkui üks väga eriline kõrgkool, mida külastavad kõik olendid, kes on tõusu ning avardumise ning kasvu rajal. Siiski, kui olete jõudnud viiendasse dimensiooni, siis sisemine kuuendasse ei tähenda enam, et te ei eksisteeriks viiendas, kusjuures viiendas olles kogete te ennast isikuna, Kõrgema Minana ning seda võrdlemisi individuaalses tähenduses, kuid kuuendas dimensioonis kasvab teie enesetunnetus aga grupi-minaks. Siiski olete te ka juba viiendas tiheduses omavahel täielikus kooskõlas ning jõudnud Kristus-teadvuse esimesele tasandile. Te tajute, et olete inimesed, kuid kogete inimkonda ka ühtse tervikuna ning teil on teada kõik, mis toimub ükskõik millise inimesega ükskõik kus kohas, kui te vaid häälestate end sellele. Te olete ühisväljas ning te liigute üks-olemise kogemuse poole. Kuuendas dimensioonis moodustate te erilisi gruppe, kes koos ühendavad oma teadvuseväljad väga erilisel viisil, moodustades veelgi suuremaid valgusolendeid, kelle võime tarkust mõista ning lahti kodeerida suureneb geomeetrilises progressioonis.

Kui te liigute edasi seitsmendasse dimensiooni, siis näete te, et olete jõudnud tasandile, kus te juba aktiivselt sekkute loomisprotsessi. Teie huvi on suunatud alumiste maailmade suunas. Te olete grupiolendid, veelgi suuremad kui varem ning te rakendate oma omandatud teadmisi ning tarkust, luues maailmu. Siiski on need veel omamoodi katsemaailmad. Te mängite ja hullate nendes maailmades. See on väga rõõmus dimensioon, seal kogete suurt armastust ning rõõmu Jumala täiuslikkusest ning kõikidest nendest imelistest kombinatsioonidest, mida te võite nüüd moodustada või teostada, tuginedes sellele, mida olete omandanud. Te eksisteerite siiski edasi ka viiendas ja kuuendas dimensioonis ning te tõusete seitsmendasse, et veelgi enam kogeda iseenda jumalikkust ning harjutada loomist.

Kaheksas dimensioon koosneb ääretutest hingede ookeanidest. Te olete koos kõikide nende jumalike sädemekestega, kes teiega üheaegselt loodi. Te olete nendega koos ning te tunnete ühelt poolt seda algset armastust, rõõmu, mida te kõik jagasite ning väga suurt lähedust oma Loojaga. Teiselt poolt aga te teate juba kõike seda, mis toimub madalamates maailmades, te olete seda kõike kogenud ning seega on kaheksas dimensioon nagu üks eriline puhkusepaik, kuhu te võite tõusta selleks, et ammutada väga suurtes kogustes jumalikku jõudu ning olla üks, olla üks, olla üks… paljude-paljude teiste olenditega.

Kui te tõusete veelgi kõrgemale ning kogete üheksandat dimensiooni, siis on juba lahustunud teie individuaalne teadlikkus, mida te siiamaani teatud määral siiski olite säilitanud. Te voogate koos tohutu suurte grupiolenditega. Need on planeedid, tähesüsteemid, päikesesüsteemid, galaktikad kui mõõtmatud teadvuseväljad. Nad kõik on olendid – võimsad peainglid – ja et teie olete tilluke osa nende teadvusest. Te ei kaota sealjuures päriselt enesetunnetust, mis puudutab teadlikkust enese eksisteerimisest madalamatel tasanditel, kus kogete ka individuaalsust üks-olemise sees, kuid siin saab valdavaks lahustumine iseenda suuremasse olemisse. Samas võite te alati laskuda allapoole ning suurendada oma individuaalsust, ent te teate nüüd, kuidas on kogeda ennast osakesena kosmosest.

Kui te tõusete veel kõrgemale ja avardute kümnendasse dimensiooni, siis seal on universum kui üks terviklik teadvuseväli – üks pulseeriv, voolav, harmooniline teadvuseväli. Seda võib nimetada ka universaalseks Kristuseks ning te tunnete täielikku üks-olemist kogu universumiga, kõige elavaga siin universumis. Te hingate ühes rütmis. Teie mina on laienenud üle kogu universumi, te haarate kõike, mis siin on, nii makrokosmost kui mikrokosmost.

Ja kui te nüüd veelgi avardute, jõuate te multiversaalsele või metaversaalsele tasandile. Te sisenete üheteistkümnendasse dimensiooni, kus te kogete Loojat Isa ja Emana. Te kogete kõike olemasolevat kui enda osa, kogu seda paljusust ning samas üks-olemist ning te kogete oma jumalikku Vanemat, kes on ühtaegu hell, hoolitsev Ema ning kõiketeadev ja kõikvõimas Isa. Lisaks sellele on jumalikus Isa/Ema olemises veel ka aspekt, mis ei ole ei Ema ega Isa, mis on täiesti neutraalne ning see kõik on kuidagi omavahel läbipõimunud ning toimib üheaegselt. Teie teadvus on avardunud sedavõrd, et haarate kogu loomingut, kõiki paralleelseid universumeid ning hierarhilisi tasandeid – te olete jõudnud kogu metaversumiga üks-olemise tasandile, olles samal ajal üks-olemises ka oma jumaliku Vanemaga, kogedes veel siiski Looja-olemise ning looming-olemise vahel erinevust.

Kaheteistkümnendas dimensioonis jõuate te aga absoluutsesse üks-olemisse, kus Looja ja looming saavad üheks ning see olete kõik teie ise – pühas ühenduses iseendaga.

Nüüd olete jõudnud sellele piirile, millest edasi on raske midagi kogeda, kuid ometi on see võimalik. Teil tuleb vaid läbida oktaavidevaheline tühjus – Suur Tühjus, milles ei ole midagi, ei olemist ega mitte olemist, ning siis jõuate te kolmeteistkümnendasse dimensiooni, mis on ühtlasi järgmise oktaavi esimene dimensioon. Seal kogete end lõpmatult väikese punktina – seemnena, milles on tohutu, kuid veel avanemata potentsiaal luua mõõtmatut metaversumit…

Tekst pärineb VALGUSESAARE ARHIIVIST

2002/2003