Indigolapse kasvatamine

 Doreen Virtue, filosoofiadoktor

Minu vaateid laste kohta on kujundanud erinevad mõjutegurid. Olen kahe teismelise poja ema, psühholoog ning endine noorukite sõltuvusvastase programmi läbiviija. Ühtlasi olen alati olnud huvitunud metafüüsikast ning töötan ka selgeltnägija-ravitsejana, tehes koostööd inglitega. Ja nagu teiegi, olen ma endine laps, kes mäletab lapsepõlves kogetud tundeid.

Kas te mäletate oma lapsepõlvest, kuidas tundsite end täiskasvanuna oma väikeses kehas? Tegelikult mäletab igaüks täiskasvanuks olemise tunnet lapsepõlves. Usun, et see tunne on seotud taaskehastumisega. Me oleme vanad hinged, sellele vaatamata peame aga iga kord uut elu lapsena alustama.

Ometi kohtlevad täiskasvanud lapsi tihti nii, nagu oleksid nad tõesti Maa peal esimest korda. Täiskasvanud unustavad, et lapsega kõnelemine ei erine täiskasvanuga kõnelemisest. Lapsed väärivad samasugust lugupidamist ning tähelepanu, mida osutame täiskasvanutele.

Psühhotroopseid ravimeid (nagu ritaliin) tarvitavate laste arvu plahvatuslik kasv viitab praegusel ajal maailmas asetleidvate suurte muutustega kaasnevale rahutusele. Me oleme seljataha jätmas vana maailma, mille aluspõhjaks on konkurents, kadedus ja ahnus, ning sisenemas uude ajastusse, mis rajaneb koostööl, armastusel ja teadmisel, et me kõik oleme üks. Vana energia annab teed uuele.

Tundub, et kõik, isegi kõige tuimemad, on teadlikud neist muutustest. Vaimse nõustajana olen hakanud saama telefonikõnesid ärimeestelt, kes tahavad teada, „mis toimub” ja „kuidas elada täisväärtuslikumat elu”. Mõned aastad tagasi poleks need inimesed ülemeeleliste fenomenide vastu kõige vähematki huvi tundnud. Nüüd on nad valmis otsima vastuseid, sest on mõistnud, et äriilm ja materiaalsed saavutused ei tee õnnelikuks ega taga turvatunnet.

Ehkki inimesed tervitavad saabuvaid muutusi – või vähemasti uurivad neid –, siis kollektiivses plaanis ripume ikka veel vanade harjumuste küljes. Asi on selles, et inimesed ei soovi muutuda. Näiteks jätkame endiselt kritiseerimist ja võistlemist, samuti puudusesse ning piirangutesse uskumist. Me ei ole lõpuni ausad ei iseenda ega teiste suhtes, vaid peidame end viisakuse või diplomaatia maski taha.

Need lapsed, kes on hiljuti kehastunud, erinevad eelmiste põlvkondade lastest. Nad on tõepoolest ära teeninud nimetuse „valguselapsed”, „indigolapsed”, „millenniumilapsed”. Nad on väga kõrge teadlikkusega, tundlikud ning omavad ülemeelelisi võimeid. Ebaausust ja võltsi käitumist ei talu nad absoluutselt. Nad saavad kohe aru, kui valetatakse!

Kujutage nüüd ette, kui raske on sellistel lastel käesolevas haridussüsteemis, kus on nii palju võltsi. Sageli põhineb nende igapäevane reaalsus sellel, et nad tunnetavad koolis enda ümber inimesi sisimas mõtlemas: „Teeskleme, et meile kõigile meeldib siin olla. Ärme räägi sellest, kui õnnetud me tegelikult oleme, et peame siin käima ja õppima/õpetama seda, mille vajalikkuses me tegelikult kahtleme.”

Ka kodus kohtlevad täiskasvanud lapsi tihtipeale ebaausalt. Näiteks võivad vanemad peita oma joomaharjumusi või oma tõelisi tundeid. Need intuitiivsed lapsed aga tunnetavad kohe, kui midagi on valesti. Nad võivad küsida isalt-emalt selle kohta kinnitust. Kui vanemad salgavad, võib see lastes esile kutsuda vaimsed häired. Lapsed ei oska veel kokku sobitada oma sisetunnet (tõde) ja vanemate selgitust (valet).

Indigolapsed on siia ilma tulnud pühal eesmärgil: olla teejuhtideks uude ühiskonda, mis põhineb aususel, koostööl ja armastusel. Ajaks, mil nad saavad täiskasvanuks ning saavutavad küpsuse, muutub meie maailm võrreldes tänasega murranguliselt. Selles pole enam vägivalda ega konkurentsi. Kuna neile meenub see, kuidas manifesteerida kõike, mida eluks vajame, langeb ära ka vajadus teistega võistelda. Kui taasärkavad meie telepaatilised oskused, muutub valetamine võimatuks. Ja kuna igaüks tunnetab üksolemist kõigi elusolenditega, saab ühiskondliku elu aluseks sügav elutarkus.

Takistades selliseid lapsi nende jumaliku missiooni täitmisel, tekitame endale tohutu karmavõla. Me peame neid lapsi toetama, aitama neil saavutada edu nende vaimsel arenguteekonnal. Me saame seda teha ainult siis, kui oleme nendega äärmiselt ausad. Kui lapsed küsivad teilt midagi, siis, isegi kui see paneb teid ebamugavasse olukorda, rääkige tõtt. Ma palun tihti kõrgemat juhtimist, kui räägin omaenda lastega, et võiksin öelda neile tõtt, kuid teha seda armastavalt. Kui teil on lastele raske tõtt rääkida, siis öelge seda neile. Te ei pea tegema lastest oma usaldusisikuid, kuid on tähtis, et te nendega ausalt oma tundeid jagaksite. Niiviisi õpetate neid, kuidas suhtuda lugupidamisega oma emotsioonidesse – ja teist saab nende silmis järgimist vääriv eeskuju.

Vanema ja lapse vahelise suhte vaimne tervendamine 

Igas vanemapoolses küsimuses „Mida ma peaksin tegema oma lapsega?” on peidus varjatud kinnitus: „Ma tahan, et ta muutuks.” Vanema küsimus reedab eesmärki panna laps käsku täitma.

Alati, kui me katsume kedagi midagi tegema panna, surume teisele isikule oma tahet peale. Enamasti see ei toimi ja peaaegu alati kutsub selline käitumisviis esile võimuvõitluse. Eriti kehtib see selliste kõrgeltarenenud intuitsiooniga isikute puhul nagu seda on indigolapsed. Sarnaselt loomadele haistavad nemadki hirmu, mis peitub teie soovi taga neid kontrollida. Nad hakkavad vastu teie ponnistustele „võita”, kuna neid hirmutab teie hirm. Nad tahavad, et te oleksite rahulik ja kindel. Kui te neid jõuga millekski sunnite, muutuvad nad ebakindlaks ja kartlikuks.

Seepärast on esimeseks sammuks, kui olete ärritatud oma lapse käitumisest, hoida tagasi impulsiivset reaktsiooni. Andke endale 5-10 minutit hingetõmbeaega. Minge vannituppa või mõnda teise eraldatud kohta, sulgege silmad ja hingake sügavalt. Paluge jumalikku juhatust, inglite ja meistrite abi. Eriti võimas meetod on visualiseerida end kogu olukorda Jumalale üle andmas. Mina visualiseerin tihti ingleid, kes hoiavad tohutut anumat, millesse ma kõik sisse laon, mis mind häirib. Kui tunnen seepeale rahutunnet, tean, et lahendus on tulemas. See meetod teeb iga kord imet.

Teiseks, ärge kunagi unustage oma prioriteete. Teid valiti välja, et võiksite kehastuda Maale millenniumi vahetumisel kui valguse väljakiirgaja. Te võtsite nõuks olla lapsevanemaks indigolapsele. Need ülesanded peaksid olema teie jaoks esimesel kohal, kõik muu on vähemtähtis. Kui te pärast surma vaatate tagasi oma möödaläinud elule, leiate, et need hetked, mil jagasite lastele oma armastust, olid kõige olulisemad. Sellest perspektiivist vaadatuna pole enam mingit tähtsust sellel, kas köök oli täiuslikult puhas või millised olid teie lapse hinded. Ainult armastus loeb.

Kolmandaks, kujustage, et teil on oma lapsega just selline suhe, nagu te soovite. Olen nimetatud meetodit soovitanud lastevanematele juba aastaid ja alati suure eduga. Üks ema, kes ei teadnud enam, mida oma tütre suhtes ette võtta, kurtis alati, et tema tütar käitub kohutavalt halvasti. Peatasin ta ükskord poole sõna pealt ja ütlesin: „Te väidate, et teie tütrel on väga palju vigu. Kas te tõesti tahate, et see nii oleks?”

Ta vaatas mind, nagu kahtleks ta minu mõistuses, ja ütles: „Muidugi mitte.“

Vastasin: „Me kogeme seda, mida peame tõeks. Te väidate, et teie tütar käitub halvasti. Niikaua kuni te seda väidate, te seda ka kogete.“

Minu klient, kes oli metafüüsiliselt haritud naine, sai kohe aru, mida ma silmas pidasin: tal tuli muuta oma mõtlemist. Aitasin tal visualiseerida tema tütart armastava, lähedase, armsana ja veel kõike muudki, mida mu klient soovis. Näiteks kujustas ta väga üksikasjalikult, kuidas nad lähevad tütrega koos kinno. Mõne päeva möödudes teatas ta, et tütar on käitunud täpselt nii, nagu ta visualiseeris. Olukorra paranemine olnud silmapilkne ning on nüüdseks püsinud juba mitu aastat.

Mõned võivad muutuda ettevaatlikuks, mõeldes: Kas see pole mitte lapsele oma tahte pealesurumine? Tõtt öelda usun ma, et selline kujustamismeetod õnnestub ainult siis, kui see kasvab välja sügavast teadmisest, et me oleme üks. Ei ole olemas üksteisest täielikult eraldiseisvaid inimesi. See on üksnes illusioon, et teised on meist eraldatud. Visualiseerimine kinnitab tõde, et teine on meie enese mõtete, tunnete ja ootuste jäljend.

Lõppude lõpuks, kas te siis ise ei käitu erinevate inimestega erinevalt? Kas te ei ole „kenam“ nendega, kes teist ilmselgelt lugu peavad? Kas te ei kipu end näitama kehvemast küljest, kui teid ümbritsevad „negatiivsed” inimesed? Meie lapsed ei ole selles suhtes erandid. Kui me näeme neid terviklike, õnnelike, täiuslike ja ilusate jumalalastena, siis hakkavad nad neid omadusi ka välja kiirgama.

Tõstke enda ja oma indigolapse võnkesagedust 

Tervisliku toidu ja loodustoodete kauplustes võite leida taimseid ja lilleessentsidel põhinevaid „ravimeid“ ADHD-diagnoosiga lastele. Need peaksid suure tõenäosusega aitama. Tegelikult aitab alati see, mida me usume aitavat.

Ma ei ole eriti rohtudega ravi pooldaja. Olen kindel, et need, kes kasutavad taimseid preparaate või aroomiteraapiat, omavad kõige paremaid kavatsusi, seepärast palun, ärge saage minust valesti aru. Minu veendumused tulenevad uskumusest, et iga tingimus on illusioon, ja kui me paneme diagnoosi või anname määratluse, siis me ise muudame selle tõeliseks. Oma mõtetega me isegi toidame ja süvendame seda.

On oluline, et me mingil moel ei määratleks ega mõistaks hukka oma lapsi kui „rikutuid”. Kasutagem isegi mõistet „indigolaps“ ettevaatlikult ning ärgem mõelgem neist kui erisugustest või erilistest lastest. Iga jumalalaps on eriline, ehkki oleme üks. Ainus erinevus seisneb selles, et materiaalse maailma illusioonis, millesse oleme ilmunud eraldatuina, on indigolastel täita ainulaadne missioon. Nad on sõna otseses mõttes inimesed tulevikust, kes on kehastunud planeedile, kus on veel väga palju mineviku igandeid.

Vaadelgem oma indigolapsi kõrgemast perspektiivist. Austagem inglit neis. Austagem inglit nii enestes kui teistes. Seda meeles pidades kasvatame oma indigolapsi üheskoos Jumalaga.

Oma sisekõnelustest Jumala ja inglitega olen teada saanud, et on eluliselt tähtis hoolt kanda oma keha eest. Sel pole midagi pistmist edevuse ega esteetikaga. See on nii puhtalt seepärast, et heas toonuses, hästihooldatud keha on vastuvõtlikum jumalikule juhatusele. Nii idast pärinevad õpetused kui ka Pythagorase filosoofilise koolkonna (mis on kaasaegse metafüüsika ja vaimse tervendamise häll) esindajad propageerivad, lähtudes söömise vaimsest tähtsusest, tervislikku toitu, mis sisaldab vähe liha või ei sisalda seda üldse.

Põhjus on selles, et igal toidul on oma võnkesagedus. Kõrgsageduslik toit aitab kehal võnkuda kõrgemas sageduses, nii et inimene võib kergema vaevaga püsida oma keskmes ning säilitada kontakti oma tõelise olemusega. Mida kõrgem on teie võnkesagedus, seda enam suudate loomulike intuitiivsete võimete abil võtta vastu sõnumeid Jumalalt, oma vaimsetelt juhendajatelt ja inglitelt.

Elavad ja värsked toiduained nagu näiteks juurviljad, puuviljad, idandatud teraviljad on kõige kõrgema võnkesagedusega. Surnud, külmutatud, kuivatatud või üleküpsetatud toiduainetel on madalaim võnkesagedus. Madal vibratsioon on avastatud ka suhkrul, toiduvärvidel ja säilitusainetel. Pestitsiidid, millega töödeldakse mitteorgaanilisi toiduaineid, kannavad surmaenergiat.

Kui te toitute põhiliselt kemikaalidevabast taimetoidust, aitate nii endal kui oma lapsel jõuda kõrgema vaimse sageduseni, mis on hädavajalik uue ajastu energia vastuvõtmiseks. Tegelikult määravad ka arstid ADHD ravimiseks just sellise dieedi.

Kõik meediavahendid – televisioon, ajakirjad, filmid, raadio, internet, ajalehed – kannavad samuti teatud võnkesagedusi. Meedia, mis on keskendunud negatiivsusele, hirmule või puudusele, kannab madalaimat sagedust. Kuid meedia kaudu saab edastada ka tõelist vaimset armastust, mis omab jälle kõrgeimat sagedust. On oluline hoida oma kodu võnkesagedus nii kõrgel kui võimalik. Seepärast piirake uudiste kuulamist või vaatamist oma kodudes, ärge hoidke oma ümbruses negatiivseid ajalehti ja ajakirju. Paluge vaimset kaitset ja juhatust, et hoida oma last sattumast negatiivse meedia mõju alla. Teie palved toimivad kiiremini ja tõhusamalt kui epistlid või noomimised.

Lõpuks, pidage meeles andeksandmise jõudu, mis saadab meie elus korda imesid, eriti mis puutub suhetesse. Nagu öeldakse Imedekursuses (A Course in Miracles): „Ärge unustage, et pole olemas ühtki kannatusevormi, mida andestust sisaldav mõte ei võiks kaotada. Samuti ei ole olemas valu, mida andestamine ei tervendaks.“

Olen pannud tähele, et indigolapse kasvatusprobleemid võimenduvad, kui vanemad kogevad raskusi oma abielus või teevad läbi kärarikka lahutuse. Pärast 18 kuud kestnud perekondlike mõjude uuringuid ADHD-le tegid filosoofiadoktor Patrick J. Kilcarr ja meditsiinidoktor Patricia O. Quinn huvitava järelduse:

Selgus, et kaks kõige kriitilisemat ja mõjuvamat tegurit on isa suhtumine oma lapsesse ning tema usk lapse võimetesse. Emad väljendavad armastust loomulikumalt ja tingimusteta, eriti nende laste suhtes, kes emast rohkem sõltuvad, nagu kõrgendatud tähelepanuvajadusega ADHD-lapsed. Isad, kes ei mõista ADHD avaldumisvorme oma lastes, võivad väljendada üha suurenevat pettumust, mis viib nad emotsionaalse võõrdumiseni lapsest.

Paljud isad, keda küsitleti, pidasid sisimas maha suuri võitlusi selleks, et otsustada, milline käitumine kuulub ADHD juurde, milline aga on lapse enda eesmärgikindel negatiivne käitumine. Selle tulemuseks oli enamasti suurenenud lootusetusetunne ning käitumisküsimuste ületähtsustamine. Selline võte lukustab isa-lapse negatiivsete suhete nõiaringi. Need isad, kes mõistsid ADHD mõjusid oma lastes, pääsesid reeglina sellest hävitavast ringist, kuna keskendusid eelkõige oma laste positiivsele käitumisele.

See ei ole katse süüdistada isasid. Olen märganud, et kui indigolapse ema süüdistab tema isa ükskõik milles, läheb olukord sellest üksnes halvemaks. On eluliselt tähtis, et igaüks, kes on seotud lapsega, oleks valmis andestama nii enesele, teisele lapsevanemale, lapsele, õpetajatele, arstidele ja kõikidele teistele.

Kui me säilitame oma teadvuses andestamatuse energiat, siis me sõna otseses mõttes jääme kinni vananenud energia võrku. Sellega kinnistame ennast maailma, milles valitseb meie ego. Seal domineerivad kaos ja õudus. Niipea aga, kui meis tekib soov enesele ja maailmale andeks anda, keskendume taas tõelisele armastusele ja Vaimule, kus kõik on tasakaalus ja tervendatud. Õnneks pole meil tarvis püüda andeks anda; meil on tarvis lihtsalt valmisolekut tahta andeks anda. Valmisoleku väike aknake on piisav Vaimu valgusele, et ravida meid terveks valedest ettekujutustest.

Indigolaps on tõeline kingitus maailmale ja kui paluda kõrgemat abi ning juhatust, saab indigolapse kasvatamise kogemusest kingitus nii teile kui lapsele. Teie laps on siin, et teid õpetada, ning vastupidi. Südamest-südamesse vesteldes, saate oma lapselt kuulda jahmatavaid vaimseid tõdesid. Samas kasvab teievaheline lähedus ja usaldus. Me peame alati meeles pidama, et indigolapse tõeline ema ja isa on Jumal. Kui me jätkuvalt pöördume kasvatusküsimustes Looja poole, saab indigolapse kasvatamine meie jumaliku elueesmärgi üheks tähendusrikkamaks ja nauditavamaks osaks.

Artikkel pärineb Lee Carrolli ja Jan Toberi raamatust
"Indigolapsed: Uus põlvkond on saabunud!"