Katkendeid Lee Carrolli ja Jan Toberi raamatust
"Indigolapsed II: Rõõm indigolastest"
Connie Man
räägib sellest, kuidas ta vestles oma 15-aastase tütrega, samal ajal kui
üheksa-aastane poeg istus auto tagaistmel. Võib-olla olete mõelnud, et
väikesed ei saa alati aru, mis toimub. Järgnev lugu võib selle arusaama
kummutada.
Tarkus tagaistmelt
Connie Man
Meid abikaasaga on
õnnistatud kolme lapsega: 15-aastase Melissa, üheksa-aastase Joshua ja
kolmeaastase Christianaga. Minu lugu puudutab Melissat ja Joshuat. Ühel
pärastlõunal, kui kaht last autoga koolist koju viisin, hakkas Melissa rääkima
eelmisel õhtul toimunust. Ta oli koos mõne koolikaaslasega peol käinud ja soovis
nüüd, et aitaksin tal seletada midagi, mida ta sel peol kogenud oli.
Et olukorda
selgitada, pean veel mõne päeva võrra tagasi minema, kui Melissa palus, et
aitaksin tal mõista üht tema suhet. Melissa ja tema koolivend, kes teineteisele
tõeliselt meeldisid, tülitsesid alatasa. Tüdruk teadis, et see, kuidas ta end
neil kokkupõrgetel tunneb, sisaldab tema jaoks sõnumit, ning et sõber mängib
vaid sõnumitooja rolli. Seega ei küsinud ta, kuidas muuta noormeest, vaid pigem
seda, kuidas mõista poisi poolt edastatavat sõnumit, mis aitaks tal muuta nende
suhteid. Õnnitlesin Melissat selle sügava tõe varajase mõistmise eest ning panin
ette maha istuda ja püüda olukorda selgust tuua. Rääkisime kõigest avameelselt,
avasime südamed armastusele ja Melissa sõnastas oma taotluse. Pärast seda, kui
olime tükk aega vaikinud, jagasime veel oma mõtteid ja äratundmisi ning Melissa
otsustas, et kui neil poisiga järgmine kord konflikt tekib, tänab ta teda
vaikides selle võimaluse eest, avab oma südame ja saadab talle armastust.
Nüüd aga tuleme
tagasi vestluse juurde autos. Melissa jutustas, et eelmisel õhtul oli sõber tema
peale vihaseks saanud, aga vastu karjumise asemel oli tüdruk teda vaikides
tänanud, avanud südame ja saatnud talle armastust. Ta ütles, et tundis südames
imelikku tunnet ning siis oli temast poisini kandunud valgusekiir, millele
järgnes mõne hetke kestnud vaikus. Siis aga lõi Melissa korraga kartma ja
lõpetas armastusevoo saatmise. Ta ei mõistnud, mis oli juhtunud, ja palus minult
selgitust. Ma ütlesin, et südame avamine teeb inimese väga haavatavaks, aga
soovitasin pärast esimest katset mitte alla anda, sest armastusel on suurem jõud
kui hirmul.
Poeg Joshua istus
tagaistmel, mängis väikese õega ega pööranud meie vestlusele tähelepanu – või
nii ma vähemalt arvasin. Äkki kallutas ta end ettepoole ja ütles: „Missa, aga
äkki tundsid sa siis, kui oma südame avasid ja armastust saatsid, hoopis tema
hirmu, mitte enda oma? Äkki tema viha taga ongi hoopis hirm?” Ma noogutasin ning
mulle tulid silma rõõmu- ja tänulikkusepisarad, mis tegid auto juhtimise veidi
raskeks.
Kõik, mis ma
suutsin öelda, oli: „Jah, jah, jah, Joshua! Muidugi võis see nii olla. Melissa
transformeeris armastusega oma sõbra hirmu.”
Jätkasime Melissaga
Joshua tarkusetera vaagimist, poiss ise aga hakkas uuesti väikese õega mängima,
teadmata, et mu süda hõiskas ja vaim hõljus taevas, kuna mulle on osaks langenud
õnnistus elada koos armastuseõpetajatega – mu oma lastega.

Minu vanematele
Te armastate mind
ja arvate, et see annab teile õiguse
vormida minu elu
teie oma sarnaseks.
Aga seda ei juhtu
kunagi. Ma pean olema vaba,
ma pean olema mina!
Ma tean, et hakkan
tegema vigu
ja unes tihkuma.
Soovin, et saaksite
seda ära hoida,
aga ma pole siiski
teie lemmikloom.
Te ei saa panna
mind käsu peale trikke tegema
ning mind alati käe
või käpa otsas hoida.
Selleks et võita
või kaotada,
pean ise käima oma
mõnikord üksildast,
mõnikord ohtlikku
rada.
– Sef Tritt,
14-aastane –

Tean, et olen indigolaps
Patty Doe
Olen
16-aastane tüdruk ja lõpetasin just teie indigolapsi käsitleva raamatu lugemise.
Ma arvan, et olen indigolaps. Õigemini tean, et olen indigolaps, aga olen
õppinud sõnastama oma väiteid negatiivse tagasiside vältimise huvides nii, et
need kõlaksid vähem egokesksed. Tahan tänada teid selle raamatu eest ja pakkuda
teile ka mõningaid oma mõtteid.
Nautisin seda
raamatut väga. See polnud mitte üksnes teretulnud kinnitus, vaid avas mu silmad
mitmes valdkonnas. Pean sellega eriti silmas Candice Creelmani lugu (Indigolapsed,
lk 226). Tema lood inimestest, kes reageerivad ta õppimisvõimele kadeduse ja
vihaga, on mulle liigagi tuttavad.
Ainus osa
indigokogemusest, mida ma ei oska endaga seostada, on terviseteemad, eriti ADD
ja ADHD. Mul on õnne olnud, sest mul on väga toetavad ja tunnustavad vanemad.
Nad on kasvatanud mind keskkonnas, kus mulle on jäetud vabadust enda ja oma
maailma tundmaõppimiseks. Elu vaimsed küljed, millest te oma raamatus räägite,
on olnud meie kodus reegliks. Olen jätkuvalt tänulik selle eest, et olen saanud
kasvada kodus, kus reinkarnatsioon ja karma on olulised mõisted. Ma usun, et
just seepärast pole ma pidanud olema silmitsi enese mittemõistmisest tulenevate
pettumustega.
Koos oma
perekonnaga on mul tulnud meie linnas aastaid võidelda, et leida oma tee
haridussüsteemis. Algkoolis õnnistati mind teadlike õpetajatega, aga alates
kuuendast klassist olid lood teised. Olen näinud paljude oma valgustatud
kaaslaste pettumust ja süsteemile allaandmist. See on suurendanud minu
otsusekindlust, et olukorda tuleb muuta.
Kui ma järgmisel
aastal kooli lõpetan, tahaksin sealt lahkuda teadmisega, et minutaolistel
teismelistel on nüüd meie koolis veidi lihtsam haridust saada.
Viimane probleem,
millest tahaksin rääkida, on isoleeritusetunne, mida on kogenud paljud indigod.
Lisaks sellele, et olen indigo, peab mu ema tervisliku toidu poodi väikses
kogukonnas, kus suhtutakse tema pakutud alternatiivsetesse toodetesse ikka veel
kahtlusega. Me ei ole kristlased, aga elame tugevasti kristlusele toetuvas
keskkonnas.
Kohe, kui hakkasin
suhtlema teiste lastega, mõistsin, et erinen neist, ning olen alati selle eest
tänulik olnud. Näen teisi, kes mind ei mõista, aga ma ei vaata neile ülalt alla.
Tean, et olen neist teadlikum, ega loobu sellest mingi hinna eest. Olen veidrik,
aga mul on hea meel, et olen. Ma valisin selle elu ise ning olen õnnelik, kui
saan vastu võtta õppetunde, mida see mulle annab, ja käia teed, kuhu see mind
juhatab.
Tahtsin neid
mõtteid lihtsalt teiega jagada ning teada anda, et on indigoid, kes saavad
suureks ja säilitavad oma intuitsiooni – indigoid, kellele nende anded pole
koormaks ning kes kasutavad neid teiste ja iseenda hüvanguks.
Suur tänu teile
veel kord armsa raamatu eest. Selle väikese looga tahaksingi teist lahkuda. Olen
õnnistatud, sest olen kohanud teisi endataolisi lapsi. Alati kui vestleme ja
püüame üksteisele kirjeldada mõnd teist inimest, jõuame küsimuseni: „Kas ta on
keegi meie hulgast?” Nii me ütlemegi – keegi meie hulgast. See on miski, mida me
teise inimese kohta alati teada tahame. Siiani ei mõistnud ma teadlikult, kes
need „meie” oleme. Ma lihtsalt teadsin, et oleme olemas.

Lee Carrolli ja Jan Toberi raamatust
"Indigolapsed II: Rõõm indigolastest"
|