A.jpg)
|
Connie Man räägib sellest, kuidas ta vestles oma 15-aastase tütrega, samal ajal kui üheksa-aastane poeg istus auto tagaistmel. Võib-olla olete mõelnud, et väikesed ei saa alati aru, mis toimub. Järgnev lugu võib selle arusaama kummutada.
Tarkus tagaistmelt Connie Man Meid abikaasaga on õnnistatud kolme lapsega: 15-aastase Melissa, üheksa-aastase Joshua ja kolmeaastase Christianaga. Minu lugu puudutab Melissat ja Joshuat. Ühel pärastlõunal, kui kaht last autoga koolist koju viisin, hakkas Melissa rääkima eelmisel õhtul toimunust. Ta oli koos mõne koolikaaslasega peol käinud ja soovis nüüd, et aitaksin tal seletada midagi, mida ta sel peol kogenud oli. Et olukorda selgitada, pean veel mõne päeva võrra tagasi minema, kui Melissa palus, et aitaksin tal mõista üht tema suhet. Melissa ja tema koolivend, kes teineteisele tõeliselt meeldisid, tülitsesid alatasa. Tüdruk teadis, et see, kuidas ta end neil kokkupõrgetel tunneb, sisaldab tema jaoks sõnumit, ning et sõber mängib vaid sõnumitooja rolli. Seega ei küsinud ta, kuidas muuta noormeest, vaid pigem seda, kuidas mõista poisi poolt edastatavat sõnumit, mis aitaks tal muuta nende suhteid. Õnnitlesin Melissat selle sügava tõe varajase mõistmise eest ning panin ette maha istuda ja püüda olukorda selgust tuua. Rääkisime kõigest avameelselt, avasime südamed armastusele ja Melissa sõnastas oma taotluse. Pärast seda, kui olime tükk aega vaikinud, jagasime veel oma mõtteid ja äratundmisi ning Melissa otsustas, et kui neil poisiga järgmine kord konflikt tekib, tänab ta teda vaikides selle võimaluse eest, avab oma südame ja saadab talle armastust. Nüüd aga tuleme tagasi vestluse juurde autos. Melissa jutustas, et eelmisel õhtul oli sõber tema peale vihaseks saanud, aga vastu karjumise asemel oli tüdruk teda vaikides tänanud, avanud südame ja saatnud talle armastust. Ta ütles, et tundis südames imelikku tunnet ning siis oli temast poisini kandunud valgusekiir, millele järgnes mõne hetke kestnud vaikus. Siis aga lõi Melissa korraga kartma ja lõpetas armastusevoo saatmise. Ta ei mõistnud, mis oli juhtunud, ja palus minult selgitust. Ma ütlesin, et südame avamine teeb inimese väga haavatavaks, aga soovitasin pärast esimest katset mitte alla anda, sest armastusel on suurem jõud kui hirmul. Poeg Joshua istus tagaistmel, mängis väikese õega ega pööranud meie vestlusele tähelepanu – või nii ma vähemalt arvasin. Äkki kallutas ta end ettepoole ja ütles: „Missa, aga äkki tundsid sa siis, kui oma südame avasid ja armastust saatsid, hoopis tema hirmu, mitte enda oma? Äkki tema viha taga ongi hoopis hirm?” Ma noogutasin ning mulle tulid silma rõõmu- ja tänulikkusepisarad, mis tegid auto juhtimise veidi raskeks. Kõik, mis ma suutsin öelda, oli: „Jah, jah, jah, Joshua! Muidugi võis see nii olla. Melissa transformeeris armastusega oma sõbra hirmu.” Jätkasime Melissaga Joshua tarkusetera vaagimist, poiss ise aga hakkas uuesti väikese õega mängima, teadmata, et mu süda hõiskas ja vaim hõljus taevas, kuna mulle on osaks langenud õnnistus elada koos armastuseõpetajatega – mu oma lastega.
Minu vanematele
Te armastate mind ja arvate, et see annab teile õiguse vormida minu elu teie oma sarnaseks. Aga seda ei juhtu kunagi. Ma pean olema vaba, ma pean olema mina! Ma tean, et hakkan tegema vigu ja unes tihkuma. Soovin, et saaksite seda ära hoida, aga ma pole siiski teie lemmikloom. Te ei saa panna mind käsu peale trikke tegema ning mind alati käe või käpa otsas hoida. Selleks et võita või kaotada, pean ise käima oma mõnikord üksildast, mõnikord ohtlikku rada.
– Sef Tritt, 14-aastane –
Tean, et olen indigolaps Patty Doe Olen 16-aastane tüdruk ja lõpetasin just teie indigolapsi käsitleva raamatu lugemise. Ma arvan, et olen indigolaps. Õigemini tean, et olen indigolaps, aga olen õppinud sõnastama oma väiteid negatiivse tagasiside vältimise huvides nii, et need kõlaksid vähem egokesksed. Tahan tänada teid selle raamatu eest ja pakkuda teile ka mõningaid oma mõtteid. Nautisin seda raamatut väga. See polnud mitte üksnes teretulnud kinnitus, vaid avas mu silmad mitmes valdkonnas. Pean sellega eriti silmas Candice Creelmani lugu (Indigolapsed, lk 226). Tema lood inimestest, kes reageerivad ta õppimisvõimele kadeduse ja vihaga, on mulle liigagi tuttavad. Ainus osa indigokogemusest, mida ma ei oska endaga seostada, on terviseteemad, eriti ADD ja ADHD. Mul on õnne olnud, sest mul on väga toetavad ja tunnustavad vanemad. Nad on kasvatanud mind keskkonnas, kus mulle on jäetud vabadust enda ja oma maailma tundmaõppimiseks. Elu vaimsed küljed, millest te oma raamatus räägite, on olnud meie kodus reegliks. Olen jätkuvalt tänulik selle eest, et olen saanud kasvada kodus, kus reinkarnatsioon ja karma on olulised mõisted. Ma usun, et just seepärast pole ma pidanud olema silmitsi enese mittemõistmisest tulenevate pettumustega. Koos oma perekonnaga on mul tulnud meie linnas aastaid võidelda, et leida oma tee haridussüsteemis. Algkoolis õnnistati mind teadlike õpetajatega, aga alates kuuendast klassist olid lood teised. Olen näinud paljude oma valgustatud kaaslaste pettumust ja süsteemile allaandmist. See on suurendanud minu otsusekindlust, et olukorda tuleb muuta. Kui ma järgmisel aastal kooli lõpetan, tahaksin sealt lahkuda teadmisega, et minutaolistel teismelistel on nüüd meie koolis veidi lihtsam haridust saada. Viimane probleem, millest tahaksin rääkida, on isoleeritusetunne, mida on kogenud paljud indigod. Lisaks sellele, et olen indigo, peab mu ema tervisliku toidu poodi väikses kogukonnas, kus suhtutakse tema pakutud alternatiivsetesse toodetesse ikka veel kahtlusega. Me ei ole kristlased, aga elame tugevasti kristlusele toetuvas keskkonnas. Kohe, kui hakkasin suhtlema teiste lastega, mõistsin, et erinen neist, ning olen alati selle eest tänulik olnud. Näen teisi, kes mind ei mõista, aga ma ei vaata neile ülalt alla. Tean, et olen neist teadlikum, ega loobu sellest mingi hinna eest. Olen veidrik, aga mul on hea meel, et olen. Ma valisin selle elu ise ning olen õnnelik, kui saan vastu võtta õppetunde, mida see mulle annab, ja käia teed, kuhu see mind juhatab. Tahtsin neid mõtteid lihtsalt teiega jagada ning teada anda, et on indigoid, kes saavad suureks ja säilitavad oma intuitsiooni – indigoid, kellele nende anded pole koormaks ning kes kasutavad neid teiste ja iseenda hüvanguks. Suur tänu teile veel kord armsa raamatu eest. Selle väikese looga tahaksingi teist lahkuda. Olen õnnistatud, sest olen kohanud teisi endataolisi lapsi. Alati kui vestleme ja püüame üksteisele kirjeldada mõnd teist inimest, jõuame küsimuseni: „Kas ta on keegi meie hulgast?” Nii me ütlemegi – keegi meie hulgast. See on miski, mida me teise inimese kohta alati teada tahame. Siiani ei mõistnud ma teadlikult, kes need „meie” oleme. Ma lihtsalt teadsin, et oleme olemas.
Lee Carrolli ja Jan Toberi raamatust
|
