Inglid on kõikjal meie ümber. Nad ümbritsevad meid turvatunnet tekitava ning enamasti nähtamatu kohalolekuga. Väikesed lapsed, kes veel kõneleda ei oska, näevad neid. Inglite juuresolek pakub neile tuge ja lohutust. Lapsed mäletavad veel vaimset maailma – oma algset kodu, kust me kõik pärit oleme. Kahjuks unustavad nad selle keskkonna mõjul aga niipea, kui õpivad rääkima.

 

Materiaalne maailm on kool. Hing läbib siin teatud õppetunde, mida on enne kehastumist koos oma õpetajate ja juhendajatega hoolikalt kavandanud. Materiaalses maailmas viibimine on tõeline väljakutse hingele, sest üheks õppimistingimuseks on see, et ta unustab oma vaimse päritolu ning hakkab end samastama füüsilise kehaga, oma tunnete ja mõtetega, pidades seda alalises muutumises olevat kogumit oma tõeliseks minaks.

 

Lapsed siin reaalsuses on sageli olukorras, kus nende päevad täidetakse täiskasvanute poolt etteantuga – vähemalt kuni teatud vanuseni. Neil puudub vabadus ise oma elukäiku määrata. See on õige, sest lapsed vajavadki abi ja juhatust. Kuid kahjuks ei ole ka täiskasvanud ise enamasti vabad, neid piiravad nende hirmud ja eelarvamused. Lisaks ahistab last ka sotsiaalne surve – koolisüsteem, tervishoiusüsteem, jne. Selle tulemusel kaotab laps juba õige varakult kontakti oma kaitseingliga – olevusega vaimsest maailmast, kelle ülesandeks on aidata tal meenutada seda, mida ta hing selles kehastuses saavutada kavatseb. Kaitseingel hoiab inimesest kõrgeimat pilti ja aitab tal püsida ühenduses vaimse maailmaga, oma tõelise koduga. Tänapäeva ühiskonnas aga võtavad erinevad institutsioonid kaitseingli rolli justkui enda peale, hakates lapse elu sünnist saadik juhtima ja korraldama. Tulemus on kahetsusväärne – lapse kroontšakra sulgub kas osaliselt või peaaegu täielikult ning ühendus vaimse maailmaga katkeb.

 

Seda ühenduse katkemist kogevad lapsed kui väga suurt valu ja kaotust, mille olemust nad ei mõista ning mida nad peita püüavad. Kuid sellist valu täielikult peita pole võimalik ja nii avaldubki see käitumisprobleemidena ja ka õppimis- ja keskendumisraskustena.

 

Sageli (eriti praegusel ajal) on lapsed oma vanematest ja õpetajatest enam arenenud hinged, ent ometi abitud oma väikestes kehades. Ka nende mõtte- ja tundemaailm on alles väljakujunemata. Siiski peitub neis suur jõud ja sageli ei saagi vanemad selliste lastega hakkama. Läbiproovitud meetodid ei toimi, uusi veel ei tunta. Iidne tarkus on suuremalt jaolt ununenud. Tulemuseks on see, et ülaltpoolt tugevdatakse survet, et vähemalt väliseltki asjad kontrolli all oleksid, lapsed omakorda aga vastavad veelgi suurema endassetõmbumisega või veelgi ägedama vastuhakuga, mis võib väljenduda väga erinevatel viisidel.

 

Kogu probleem hakkaks lahenema, kui lapsed saaksid täiskasvanute poolt adekvaatset abi ja juhatust – juhatust, kus armastus, tarkus ja vägi on ühendatud. Eelkõige peaks neil täiskasvanutel aga olema kontakt oma inglitega ning õpetajatega vaimsest maailmast, sest siis saaksid nad mis tahes probleemide puhul alati juhatust. Ning kui laps omakorda meenutab kontakti oma kaitseingliga ja teiste ingellike abilistega, ning kui see suhe on täiskasvanute poolt, kes teda ümbritsevad, aktsepteeritud, siis võite te näha imet. Laps rahuneb ja leiab taas oma keskme. Ükskõik kui probleemne see laps ka poleks olnud, kui ta saab taas kontakti oma kaitseingli ning kaitseingli vahendusel oma hingega, tuleb tema sisemine valgus taas nähtavale ja lööb särama. Selline laps (inimene) on tõeline õnnistus ja kingitus kõigile, kes temaga kokku puutuvad.

Praeguse ajastu laste, kelle hulgas on palju neid, keda me nimetame indigolasteks, üks sõnumeid meile on meenutada ka parema ajupoolkera (intuitiivse mõtlemise) tähtsust selles vasaku ajupoolkera (loogilise mõtlemise) ülemvõimul põhinevas maailmas, et ajupoolkerade vahel võiks saabuda tasakaal ning et teadmine saaks taas tervikuks. Osad uurijad arvavadki, et laste käitumis- ja keskendumishäired (ADHD ja ADD) on põhjustatud sellest, et laps proovib iga hinna eest kohanduda, ning katsudes toimida üksnes läbi vasaku ajupoolkera (nagu temalt pidevalt nõutakse), on tulemuseks väga suure tasakaalutuse teke nii lapse närvisüsteemis kui ka energeetikas.

Algselt on indigolapsed vägagi teadlikud sellest, kes nad on, ja haaravad intuitiivselt suuremat tervikut, mille osad me kõik oleme. Siiski vajavad nad, et neile nende päritolu (meie kõigi päritolu) meenutatakse. Nad vajavad kinnitust, et vaimne maailm on olemas ning et universum on sõbralik paik. Nad küll teavad seda, kuid puutudes kokku vana energiaga, materialismi või dogmatismiga, kogevad nad sisemist lõhestatust.

Seepärast aitabki lapsi sageli see, kui neile meenutada, et meid kõiki ümbritsevad imelised vaimsed olendid – inglid –, et igal ühel meist on kaitseingel, kes on ta parim sõber, nõuandja ja kaitsja igas maises olukorras, kes teab vastuseid ka siis, kui mitte keegi meie ümber meid enam aidata ei oska. Oleme näinud ka seda, kuidas lapsed rahunevad, kui neile meenutada, et abi mis tahes olukorra puhul on vaid küsimise kaugusel.

 

Raamatusari „Väikese Ingli Lood“ on kujundatud just kõike eelnevat silmas pidades – et aidata lastel ja ka nende vanematel meenutada, kui lähedal on inglid, nende armastus ja tervendus.