Mer-Ka-Ba
ja pühendunu tee
See planeet, millel me elame, on armastuse õppimise planeet. Kogu meie areng siinsetes
tingimustes põhineb valikutel – armastuse ja hirmu vahel, ühtsuse ja
eraldatuse vahel. Siia kehastudes teadsime, et meil tuleb õppida armastama
olukorras, kus armastus on defitsiit, kuna tõelist reaalsust varjab hirmude
ning teadmatuse loor ning meid ümbritseb eraldatuse kogemust tekitav võltsreaalsus
– armastusest ja Loojast eraldatud mõtete, tunnete ja projektsioonide produkt.
Meil tuleks
endale teadvustada, et Jumal – Kõige Allika ja Looja tähenduses – pole
sellist maailma loonud, vaid kuna loodud olenditel on vaba tahe ja
vabadus kujundada oma reaalsust ise, siis võib öelda, et maailm, mida me
kogeme, on selle vabaduse üks võimalik produkt. Siiski ei tuleks vabadust
vaadelda kui midagi negatiivset. Kuna vabadus on meid sellesse kogemusse toonud,
viib vaba tahte rakendamine meid sellest kogemusest ka välja – tagasi ühtsusesse
Loojaga. Ja kuigi me oleme kasutanud oma vabadust, valides polaarsuse (me kõik
oleme seda teinud, sest keegi meist pole siin sunniviisiliselt), jääb meile
ikkagi vabadus valida uuesti. Seega on meil alati võimalus valida ühtsus. Ülima
Tõe seisukohast pole me kunagi ühtsusest eraldunudki, vaid kõik on olnud
lihtsalt üks suur eksperiment, mille tulemusel on saanud võimalikuks kogeda
maailma, mida võib vaadelda kui õppimistingimust, milles ka kõik negatiivne
omandab lõppkokkuvõtteks arengu seisukohast hindamatu väärtuse. Tavatõe
seisukohast (meie tavateadvuse tasandilt vaadelduna) on selles kogemuses
elamine aga keerukas, isegi piinav, ning meid sunnitakse otsima leevendust. Üks
võimalus on pöörduda palves Allika poole.
Ja ometi – kui
me pöördume Allika poole palvega "päästa meid ära kurjast", ei tohiks selle
pöördumise taga olla taotlus anda ära oma vaba tahe ja jõud. See pole kõrgem
plaan. Seda tehes me justkui tahaksime, et keegi selle töö, mida me ise tegema oleme
tulnud, meie eest ära teeks. Sest mitte keegi pole meid sundinud siia maailma sündima
– see on olnud meie vaba tahe ja soov kas siis aidata ja/või omandada
polaarsuse kogemust. Seepärast peaks meie pöördumise taga olema hoopis
taotlus meenutada oma jumalikku päritolu, omandada tarkust ning õppida meie käsutusse
antud jõudu ja vaba tahet õigesti kasutama.
Kõike
olemasolevat juhib jumalik kord, millega kooskõlastumine teeb õnnelikuks iga
loodud olendi. Kõrgemale Tahtele häälestumine tähendabki oma elu rajamist
sellele kooskõla- ja üksolemisetundele, mis ei tähenda aga vaba tahte äraandmist
ega
eneses peituva potentsiaali mahasalgamist. Meil tuleks õppida hoopis meile
antut kõikide hüvanguks kasutama. See teeks meist kaasloojad, kes on teadlikud
sellest, mida nad loovad, sest oma suhtumiste, hoiakute ja mõttejõuga loome me
oma reaalsust nagunii ise. Iseasi, kas me sellega ka alati rahul oleme, kuna
sageli pole me üldse teadlikud enesest lähtuvatest projektsioonidest,
mis kujundavad meie kogemust. (See sunnibki meid oma enese loomingut pidama
millekski väliseks, mis omakorda viib meid ohvrirolli langemiseni ning jätab
enesehaletsuse sisse hulpima.) Oma roll on muidugi karmal (ehk tehtud tegude
viljal), kuid isegi halba karmat on alati võimalik heastada ja neutraliseerida
läbi teadvustamisejõu ning nii enesele kui teistele andestades.
On tavatõde ja
on Ülim Tõde. Tavatõe seisukohast elame me polaarses maailmas, kus
eksisteerib kurjus, ning me peame pidevalt pingutame, et mitte lasta kurjusel
meie sees võimust võtta ja olema valvel ka välismaailmas eksisteeriva ebaõigluse,
loomuvastasuse, vägivalla, jms. suhtes. Ülima Tõe seisukohast on aga kõik ÜKS
ning "kurjus", mida me siin maailmas kohtame, on vaid õppimistingimus, mis
meid meie arengus lõppkokkuvõttes üha suuremas valguse ja armastuse sisse
viib.
Ülima Tõe
seisukohalt on vaid Üks Lõpmatu Looja, kes avaldab end nii isikulise kui ka
ebaisikulise reaalsusena, nii jumaliku kohalolekuna kõiges olemasolevas kui
valguse ja armastuse Allikana. Me võime Teda nimetada kuidas tahes, kuid me kõik
tegelikult tunneme Teda, sest Allikas ise kogu oma täiuses elab meie südametes,
sest meie ajalik meel on jumaliku ja igavese elupaik. Seetõttu on meis määratult
suur
potentsiaal kasvada Tema sarnaseks ning Ülima Tõe seisukohast me olemegi seda,
kuna me kõik oleme Jumala lapsed, loodud Allika näo järgi.
On ülimalt
oluline teha vahet tavatõel ja Ülimal Tõel. Loomulikult tuleb meil
argisituatsioonides toimida tavatõde arvestades, mis jagab maailma kaheks vastandlikuks polaarsuseks. Tavatõe seisukohalt peame me
kasvatama endas läbinägelikkust ja eristamisvõimet, et teha vahet mustal ja
valgel, heal ning halval, tõel ja valel. Kuid siit reaalsusest ehk
kogemustasandist välja saab meid juhtida ikkagi
üksnes joondumine Ülima Tõega. Ainult sel viisil leiame endas jõu ületada
oma hirmud ning meis peituv potentsiaal saab hakata end avaldama.
Kui me palume
Loojat "päästa meid ära kurjast", siis me justkui annaksime ära oma jõu
ise valida, kas me laseme selle nn kurja oma ellu või mitte. Loomulikult vajame
me ka kaitset ja toetust ning see ongi meiega, kui me seda iganes palume.
Tingimuseks on vaid end selle vastuvõtmisele häälestamine. Me oleme kaitstud ja armastatud. Kuid lisaks sellele on meile antud ka jõud toimimiseks ja
vaba tahe teha oma valikuid ise. Ainult selle kaudu toimub areng. Ja meil tuleks
õppida meile antut kasutama kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks. Selleks aga
peaksime tõstma oma mõtlemise keskme, mis meil meie enesekesksuse tõttu asub
enamasti naba piirkonnas, südamesse. Meil tuleks õppida hakata mõtlema südamega
ning tunnetama Allikat, inimkonda ja iseennast ühe tervikuna.
Loomulikult ei
saabu eksimatus kohe, kuid jäädes kindlaks oma sisimale taotlusele – olla
olemas selleks, et teenida kõiki olendeid, et tõsta oma teadvuseseisundit
valda, kus valgust ja armastust on külluses, ja toetada ka teisi sellel teel,
tehes seda selleks, et valgust ja armastust siia reaalsusesse tuua –
liigume me läbi iga eksimuse ja õppetunni järjest lähemale oma eesmärgile
tunnetada südamega hetkevajadusi, et siis tegutseda vastavalt situatsioonile,
nii et me kogu oma olemusega (mõtete, sõnade ja tegudega) teeniksime kõikide
kõige kõrgemat hüvangut.
Olgu see taotlus pühendunu teejuhiks tema vaimse
kasvu rajal.
Siiski on
olukordi, mis on nii mitmekihilised, et on väga raske aru saada, mis tegelikult
toimub ning südamehääle kuulamine, võib meid esialgu väga suurde kitsikusse
juhtida, kahtlust hinge külvata, kõigutada meie usku ning põhjustada segadust
ja hirmugi. Ometi on sellised olukorrad õppeprotsessi osa, nn läbiminekud
pimedusest.
Dr Joshua David Stone, paljude
ülestõusmist käsitlevate raamatute autor,
soovitab keerukate situatsioonide lahendamiseks kindlustada oma
immuunsussüsteemi. Esmalt tuleks teadvustada, et meie immuunsussüsteem on
tegelikult kolmekihiline, hõlmates nii füüsilist, psühholoogilist kui
vaimset tasandit. Füüsilist immuunsust saame toetada tasakaalustatud
toitumise, regulaarse paastumise, küllaldase kehalise aktiivsuse, piisava
puhkuse ning vajalikes kogustes puhta vee joomisega, mis tagab toksiliste ainete
väljumise kehast. Vaimset immuunsust saame toetada aga sellega, et palume
kaitset Allikalt ja oma vaimsetelt teejuhtidelt.
Kuid kõige rohkem tähelepanu ja teadlikku tööd iseendaga nõuab meie psühholoogiline
immuunsussüsteem, mille tugevdamine aitab meil mitte nakkuda nn kurjusega
selles maailmas.
Esimene ja kõige
tähtsam samm, mida peaksime selleks tegema, on otsustus, et meie jõud on
meie enda kätes. Me ei ole mitte mingite väliste jõudude ohvrid, vaid me
võime alati valida selle, kuidas me ühes või teises olukorras käitume, ka kõige
ekstreemsemates. Alustada saab siiski ka väga lihtsatest situatsioonidest, sest
igal hetkel on meile antud võimalus valida, kas kasutame meile antud jõudu, et
muuta meie poolt kogetavat reaalsust teadvuseseisundi muutmise teel või
minna kaasa üleskerkinud emotsiooniga. Kõik, mida me tegema peame, on
tegelikult tahte käivitamine. Tahe on tööriist, mis on meile toimimiseks
antud. Seda võib ka käsitleda kui oma elu eest vastutuse enda peale võtmist.
Ei ole abi oma jõu äraandmisest asjaolude üle kurtma jäädes. Suurim viga
aga on oma tahte ja jõu äraandmine mõnele teisele inimesele või välisele õpetajale,
kes hakkab siis meie eest valikuid tegema, ehkki see ei pruugi üldse kokku
langeda meie sisemise juhtimisega. Tuleb kuulata enese südant! Loomulikult võib
probleeme arutada ning ka nõu küsida kogenud inimestelt, kuid vastused meist
kerkivatele küsimustele on alati meis endis. Ja kui ka keegi väljastpoolt
vastuse meie jaoks ära sõnastab, siis kogeme oma südames äratundmist,
millega kaasneb alati vabaduse tunne. Õiged valikud on meie hingeplaanis olemas
ning kui meie maine mõistus nende valikuteni jõuab, on see alati kogu olemust
läbistav vabaduse kogemus. Kui me teeme aga valiku hirmust ning mitte oma südant
kuulates, jääb meid närima ängistus ning me tunneme end rõhutuna. See võib
kesta seni, kuni antakse uus võimalus südamevalikut teha.
Teine samm on enese
väärtustamine ja enese armastamine tingimusteta. Me ei saa armastada teisi
seni, kuni me ei armasta ega väärtusta iseennast. Kui meid kellegi puhul miski
häirib, siis kindlasti näeme me temas oma varjatud puudusi. Välisilm on
siseilma peegeldus! Me ei saa teistes armastada ega vihata midagi, mida me ei
armastaks ega vihkaks iseendas. Et arendada armastust
ja kaastunnet teiste suhtes,
peaksime me arendama armastust ja kaastunnet iseendi suhtes. Meil tuleks lõpetada
enese süüdistamine ning õppida andestama ka iseendale. Jumal andestab meile
nagunii, kuid selleks, et armu kogeda, tuleks meil andestada iseendale, sest
siis muutub ka teistele andestamine iseenesestmõistetavaks. Kuid armastus
iseenda vastu ei tähenda enese õigustamist või enese asetamist teistest kõrgemale. Enese armastamine tingimusteta ei ole armastus oma ego, vaid seeselava
vaimu
vastu. Selleks et õppida ennast sellisel viisil armastama, tuleks jällegi
keskenduda Ülimale Tõele, potentsiaalile, mis meis peidus on ning mis ootab
avaldumist. Kui me keskendume oma jumalikule ning igavesele tuumale, siis on
meil ka palju lihtsam iseennast armastada ja väärtustada. Siis hakkame nägema
oma kehas templit jumalikule ning oma madalamas loomuses, mida me nii väga muuta
soovime, hindamatut arengutingimust oma surematu hinge jaoks.
Kolmas samm psühholoogilise
immuunsussüsteemi tugevdamiseks on Mer-Ka-Ba meenutamine.
Mer-Ka-Ba toimib kui kaitsev väli, millelt peegelduvad tagasi kõik
disharmoonilised mõttevormid, jõud ja emotsioonid, mis tahavad meie välja nii
alateadvusest kui välisreaalsusest siseneda. Mer-Ka-Ba lubab meil küll neid jõudusid
näha ja vaadelda, kuid hoiab ära selle, et nad võtaksid meie üle võimust.
Mer-Ka-Ba meenutamisega loome me endale tugeva valguse ning armastuse kaitse,
kuid ei eralda end tervikust. Me saavutame lihtsalt suurema teadlikkuse kõikides
oma kogemustes ja õpime ära tundma energiaid end nendega samastamata. See
annab meile vabaduse mitte kaasa minna nn kurjaga ehk teiste sõnadega – me
ei lase kurjal enda üle valitseda. Me saame jääda armastavateks, rahulikeks
ja tasakaalukateks. Neid jõude aga, mis meie teadvuseruumi kas siis seest või
väljast sisse tungida üritavad, on läbi teadvustamisejõu võimalik ka
transformeerida.
Kuid kõige
olulisem on siiski see – ja nüüd me jõuame neljanda sammuni – et me häälestame
end kogu selles protsessis seeselavale Jumalale, sest meie valguskeha ehk
Mer-Ka-Ba sõiduk on elav üksnes siis, kui oleme püsivas ühenduses Kõige
Allika ning Loojaga ja pidevalt avatud jumalikule armastuse-energiale.
Ideaalis
peakski pühendunu elu muutuma lakkamatuks palveks, nii et poleks enam vahet
meditatsiooni ja tavatoimetuste vahel. Nii jääks meie teadvuseseisund välistest
asjaoludest sõltumatuks. See oleks võimalik siis, kui pühendaksime
kõik oma tegevused, ka kõige lihtsamad argitoimetused, Jumalale ja kui selline häälestus
ei katkeks hetkekski, isegi mitte unes.
See on
elamine teisenenud teadvuseseisundis, ärkvelolekus, mille tulemusena saab
inimesest valgust ja armastust igal hetkel ja kõikidesse suundadesse väljakiirgav
olend. Siis tunnetaksime südant kuulates Kõrgemat Tahet ning rivistuksime alati kõikides
oma tegemistes (nii mõttes, sõnas kui teos) jumaliku plaaniga, tehes valikuid
vaid kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks.
Nii
saaksid meist kõrgelt arenenud vastustundega armastavad ja kaastundlikud
olendid, kaasloojad, kes koostoimes ja üksteist toetades, aitaksid ellu viia
jumalikku plaani siin reaalsuses, ühendades Taeva ja Maa ning tuues paradiisi
(mis ei ole midagi muud kui teadvuseseisund) taas Maa peale. Seda on meile tõotatud,
aga kuna meil kõigil on vaba tahe, siis ei tee seda tööd keegi meie eest ära.
Meile saab osaks väga suur toetus kõrgematest dimensioonidest, kuid valiku
peab tegema igaüks ise. Uus Ajastu, mis siin planeedil on lahti rullumas, on
meie teha. See on meie luua. Igaüks meist vastutab, kas olemasolev potentsiaal
manifesteerub või mitte. Päästkem end siis ära "kurjast", mis on ohvrirolli
valimine, allaandmine oma hirmudele ja eraldumistungile. Aga selleks peaksime me
võtma oma jõu iseenda käsutusse, hülgama omakasu ja
enesetähtsustamise, hülgama eraldatuse ja hirmud ning mõistma, et meie,
inimesed, oleme kõik üks tervik. Ja kuna me oleme üks tervik, peaksime me
õppima kasutama meile antud vaba tahet selle terviku huvides ja ka planeedi
toetamiseks – kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks. See võimalus on meile antud,
kuid valiku teeb igaüks ise.
Riina
Grethiel, 2002
|