Mer-Ka-Ba  ja pühendunu tee 

See planeet, millel me elame, on armastuse õppimise planeet. Kogu meie areng siinsetes tingimustes põhineb valikutel – armastuse ja hirmu vahel, ühtsuse ja eraldatuse vahel. Siia kehastudes teadsime, et meil tuleb õppida armastama olukorras, kus armastus on defitsiit, kuna tõelist reaalsust varjab hirmude ning teadmatuse loor ning meid ümbritseb eraldatuse kogemust tekitav võltsreaalsus – armastusest ja Loojast eraldatud mõtete, tunnete ja projektsioonide produkt.

Meil tuleks endale teadvustada, et Jumal – Kõige Allika ja Looja tähenduses – pole sellist maailma loonud, vaid kuna loodud olenditel on vaba tahe ja vabadus kujundada oma reaalsust ise, siis võib öelda, et maailm, mida me kogeme, on selle vabaduse üks võimalik produkt. Siiski ei tuleks vabadust vaadelda kui midagi negatiivset. Kuna vabadus on meid sellesse kogemusse toonud, viib vaba tahte rakendamine meid sellest kogemusest ka välja – tagasi ühtsusesse Loojaga. Ja kuigi me oleme kasutanud oma vabadust, valides polaarsuse (me kõik oleme seda teinud, sest keegi meist pole siin sunniviisiliselt), jääb meile ikkagi vabadus valida uuesti. Seega on meil alati võimalus valida ühtsus. Ülima Tõe seisukohast pole me kunagi ühtsusest eraldunudki, vaid kõik on olnud lihtsalt üks suur eksperiment, mille tulemusel on saanud võimalikuks kogeda maailma, mida võib vaadelda kui õppimistingimust, milles ka kõik negatiivne omandab lõppkokkuvõtteks arengu seisukohast hindamatu väärtuse. Tavatõe seisukohast (meie tavateadvuse tasandilt vaadelduna) on selles kogemuses elamine aga keerukas, isegi piinav, ning meid sunnitakse otsima leevendust. Üks võimalus on pöörduda palves Allika poole.

Ja ometi – kui me pöördume Allika poole palvega "päästa meid ära kurjast", ei tohiks selle pöördumise taga olla taotlus anda ära oma vaba tahe ja jõud. See pole kõrgem plaan. Seda tehes me justkui tahaksime, et keegi selle töö, mida me ise tegema oleme tulnud, meie eest ära teeks. Sest mitte keegi pole meid sundinud siia maailma sündima – see on olnud meie vaba tahe ja soov kas siis aidata ja/või omandada polaarsuse kogemust. Seepärast peaks meie pöördumise taga olema hoopis taotlus meenutada oma jumalikku päritolu, omandada tarkust ning õppida meie käsutusse antud jõudu ja vaba tahet õigesti kasutama.

Kõike olemasolevat juhib jumalik kord, millega kooskõlastumine teeb õnnelikuks iga loodud olendi. Kõrgemale Tahtele häälestumine tähendabki oma elu rajamist sellele kooskõla- ja üksolemisetundele, mis ei tähenda aga vaba tahte äraandmist ega eneses peituva potentsiaali mahasalgamist. Meil tuleks õppida hoopis meile antut kõikide hüvanguks kasutama. See teeks meist kaasloojad, kes on teadlikud sellest, mida nad loovad, sest oma suhtumiste, hoiakute ja mõttejõuga loome me oma reaalsust nagunii ise. Iseasi, kas me sellega ka alati rahul oleme, kuna sageli pole me üldse teadlikud enesest lähtuvatest projektsioonidest, mis kujundavad meie kogemust. (See sunnibki meid oma enese loomingut pidama millekski väliseks, mis omakorda viib meid ohvrirolli langemiseni ning jätab  enesehaletsuse sisse hulpima.) Oma roll on muidugi karmal (ehk tehtud tegude viljal), kuid isegi halba karmat on alati võimalik heastada ja neutraliseerida läbi teadvustamisejõu ning nii enesele kui teistele andestades.

On tavatõde ja on Ülim Tõde. Tavatõe seisukohast elame me polaarses maailmas, kus eksisteerib kurjus, ning me peame pidevalt pingutame, et mitte lasta kurjusel meie sees võimust võtta ja olema valvel ka välismaailmas eksisteeriva ebaõigluse, loomuvastasuse, vägivalla, jms. suhtes. Ülima Tõe seisukohast on aga kõik ÜKS ning "kurjus", mida me siin maailmas kohtame, on vaid õppimistingimus, mis meid meie arengus lõppkokkuvõttes üha suuremas valguse ja armastuse sisse viib.

Ülima Tõe seisukohalt on vaid Üks Lõpmatu Looja, kes avaldab end nii isikulise kui ka ebaisikulise reaalsusena, nii jumaliku kohalolekuna kõiges olemasolevas kui valguse ja armastuse Allikana. Me võime Teda nimetada kuidas tahes, kuid me kõik tegelikult tunneme Teda, sest Allikas ise kogu oma täiuses elab meie südametes, sest meie ajalik meel on jumaliku ja igavese elupaik. Seetõttu on meis määratult suur potentsiaal kasvada Tema sarnaseks ning Ülima Tõe seisukohast me olemegi seda, kuna me kõik oleme Jumala lapsed, loodud Allika näo järgi.

On ülimalt oluline teha vahet tavatõel ja Ülimal Tõel. Loomulikult tuleb meil argisituatsioonides toimida tavatõde arvestades, mis jagab maailma kaheks vastandlikuks polaarsuseks. Tavatõe seisukohalt peame me kasvatama endas läbinägelikkust ja eristamisvõimet, et teha vahet mustal ja valgel, heal ning halval, tõel ja valel. Kuid siit reaalsusest ehk kogemustasandist välja saab meid juhtida ikkagi üksnes joondumine Ülima Tõega. Ainult sel viisil leiame endas jõu ületada oma hirmud ning meis peituv potentsiaal saab hakata end avaldama.

Kui me palume Loojat "päästa meid ära kurjast", siis me justkui annaksime ära oma jõu ise valida, kas me laseme selle nn kurja oma ellu või mitte. Loomulikult vajame me ka kaitset ja toetust ning see ongi meiega, kui me seda iganes palume. Tingimuseks on vaid end selle vastuvõtmisele häälestamine. Me oleme kaitstud ja armastatud. Kuid lisaks sellele on meile antud ka jõud toimimiseks ja vaba tahe teha oma valikuid ise. Ainult selle kaudu toimub areng. Ja meil tuleks õppida meile antut kasutama kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks. Selleks aga peaksime tõstma oma mõtlemise keskme, mis meil meie enesekesksuse tõttu asub enamasti naba piirkonnas, südamesse. Meil tuleks õppida hakata mõtlema südamega ning tunnetama Allikat, inimkonda ja iseennast ühe tervikuna.

Loomulikult ei saabu eksimatus kohe, kuid jäädes kindlaks oma sisimale taotlusele – olla olemas selleks, et teenida kõiki olendeid, et tõsta oma teadvuseseisundit valda, kus valgust ja armastust on külluses, ja toetada ka teisi sellel teel, tehes seda selleks, et valgust ja armastust siia reaalsusesse tuua – liigume me läbi iga eksimuse ja õppetunni järjest lähemale oma eesmärgile tunnetada südamega hetkevajadusi, et siis tegutseda vastavalt situatsioonile, nii et me kogu oma olemusega (mõtete, sõnade ja tegudega) teeniksime kõikide kõige kõrgemat hüvangut.

Olgu see taotlus pühendunu teejuhiks tema vaimse kasvu rajal.

Siiski on olukordi, mis on nii mitmekihilised, et on väga raske aru saada, mis tegelikult toimub ning südamehääle kuulamine, võib meid esialgu väga suurde kitsikusse juhtida, kahtlust hinge külvata, kõigutada meie usku ning põhjustada segadust ja hirmugi. Ometi on sellised olukorrad õppeprotsessi osa, nn läbiminekud pimedusest.

Dr Joshua David Stone, paljude ülestõusmist käsitlevate raamatute autor, soovitab keerukate situatsioonide lahendamiseks kindlustada oma immuunsussüsteemi. Esmalt tuleks teadvustada, et meie immuunsussüsteem on tegelikult kolmekihiline, hõlmates nii füüsilist, psühholoogilist kui vaimset tasandit. Füüsilist immuunsust saame toetada tasakaalustatud toitumise, regulaarse paastumise, küllaldase kehalise aktiivsuse, piisava puhkuse ning vajalikes kogustes puhta vee joomisega, mis tagab toksiliste ainete väljumise kehast. Vaimset immuunsust saame toetada aga sellega, et palume kaitset Allikalt ja oma vaimsetelt teejuhtidelt. Kuid kõige rohkem tähelepanu ja teadlikku tööd iseendaga nõuab meie psühholoogiline immuunsussüsteem, mille tugevdamine aitab meil mitte nakkuda nn kurjusega selles maailmas.

Esimene ja kõige tähtsam samm, mida peaksime selleks tegema, on otsustus, et meie jõud on meie enda kätes. Me ei ole mitte mingite väliste jõudude ohvrid, vaid me võime alati valida selle, kuidas me ühes või teises olukorras käitume, ka kõige ekstreemsemates. Alustada saab siiski ka väga lihtsatest situatsioonidest, sest igal hetkel on meile antud võimalus valida, kas kasutame meile antud jõudu, et muuta meie poolt kogetavat reaalsust teadvuseseisundi muutmise teel või minna kaasa üleskerkinud emotsiooniga. Kõik, mida me tegema peame, on tegelikult tahte käivitamine. Tahe on tööriist, mis on meile toimimiseks antud. Seda võib ka käsitleda kui oma elu eest vastutuse enda peale võtmist. Ei ole abi oma jõu äraandmisest asjaolude üle kurtma jäädes. Suurim viga aga on oma tahte ja jõu äraandmine mõnele teisele inimesele või välisele õpetajale, kes hakkab siis meie eest valikuid tegema, ehkki see ei pruugi üldse kokku langeda meie sisemise juhtimisega. Tuleb kuulata enese südant! Loomulikult võib probleeme arutada ning ka nõu küsida kogenud inimestelt, kuid vastused meist kerkivatele küsimustele on alati meis endis. Ja kui ka keegi väljastpoolt vastuse meie jaoks ära sõnastab, siis kogeme oma südames äratundmist, millega kaasneb alati vabaduse tunne. Õiged valikud on meie hingeplaanis olemas ning kui meie maine mõistus nende valikuteni jõuab, on see alati kogu olemust läbistav vabaduse kogemus. Kui me teeme aga valiku hirmust ning mitte oma südant kuulates, jääb meid närima ängistus ning me tunneme end rõhutuna. See võib kesta seni, kuni antakse uus võimalus südamevalikut teha.

Teine samm on enese väärtustamine ja enese armastamine tingimusteta. Me ei saa armastada teisi seni, kuni me ei armasta ega väärtusta iseennast. Kui meid kellegi puhul miski häirib, siis kindlasti näeme me temas oma varjatud puudusi. Välisilm on siseilma peegeldus! Me ei saa teistes armastada ega vihata midagi, mida me ei armastaks ega vihkaks iseendas. Et arendada armastust  ja kaastunnet  teiste suhtes, peaksime me arendama armastust ja kaastunnet iseendi suhtes. Meil tuleks lõpetada enese süüdistamine ning õppida andestama ka iseendale. Jumal andestab meile nagunii, kuid selleks, et armu kogeda, tuleks meil andestada iseendale, sest siis muutub ka teistele andestamine iseenesestmõistetavaks. Kuid armastus iseenda vastu ei tähenda enese õigustamist või enese asetamist teistest kõrgemale. Enese armastamine tingimusteta ei ole armastus oma ego, vaid seeselava vaimu vastu. Selleks et õppida ennast sellisel viisil armastama, tuleks jällegi keskenduda Ülimale Tõele, potentsiaalile, mis meis peidus on ning mis ootab avaldumist. Kui me keskendume oma jumalikule ning igavesele tuumale, siis on meil ka palju lihtsam iseennast armastada ja väärtustada. Siis hakkame nägema oma kehas templit jumalikule ning oma madalamas loomuses, mida me nii väga muuta soovime, hindamatut arengutingimust oma surematu hinge jaoks.

Kolmas samm psühholoogilise  immuunsussüsteemi tugevdamiseks on Mer-Ka-Ba meenutamine. Mer-Ka-Ba toimib kui kaitsev väli, millelt peegelduvad tagasi kõik disharmoonilised mõttevormid, jõud ja emotsioonid, mis tahavad meie välja nii alateadvusest kui välisreaalsusest siseneda. Mer-Ka-Ba lubab meil küll neid jõudusid näha ja vaadelda, kuid hoiab ära selle, et nad võtaksid meie üle võimust. Mer-Ka-Ba meenutamisega loome me endale tugeva valguse ning armastuse kaitse, kuid ei eralda end tervikust. Me saavutame lihtsalt suurema teadlikkuse kõikides oma kogemustes ja õpime ära tundma energiaid end nendega samastamata. See annab meile vabaduse mitte kaasa minna nn kurjaga ehk teiste sõnadega – me ei lase kurjal enda üle valitseda. Me saame jääda armastavateks, rahulikeks ja tasakaalukateks. Neid jõude aga, mis meie teadvuseruumi kas siis seest või väljast sisse tungida üritavad, on läbi teadvustamisejõu võimalik ka transformeerida.

Kuid kõige olulisem on siiski see – ja nüüd me jõuame neljanda sammuni – et me häälestame end kogu selles protsessis seeselavale Jumalale, sest meie valguskeha ehk Mer-Ka-Ba sõiduk on elav üksnes siis, kui oleme püsivas ühenduses Kõige Allika ning Loojaga ja pidevalt avatud jumalikule armastuse-energiale.

Ideaalis peakski pühendunu elu muutuma lakkamatuks palveks, nii et poleks enam vahet meditatsiooni ja tavatoimetuste vahel. Nii jääks meie teadvuseseisund välistest asjaoludest sõltumatuks. See oleks võimalik siis, kui pühendaksime kõik oma tegevused, ka kõige lihtsamad argitoimetused, Jumalale ja kui selline häälestus ei katkeks hetkekski, isegi mitte unes.

See on elamine teisenenud teadvuseseisundis, ärkvelolekus, mille tulemusena saab inimesest valgust ja armastust igal hetkel ja kõikidesse suundadesse väljakiirgav olend. Siis tunnetaksime südant kuulates Kõrgemat Tahet ning rivistuksime alati kõikides oma tegemistes (nii mõttes, sõnas kui teos) jumaliku plaaniga, tehes valikuid vaid kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks.

Nii saaksid meist kõrgelt arenenud vastustundega armastavad ja kaastundlikud olendid, kaasloojad, kes koostoimes ja üksteist toetades, aitaksid ellu viia jumalikku plaani siin reaalsuses, ühendades Taeva ja Maa ning tuues paradiisi (mis ei ole midagi muud kui teadvuseseisund) taas Maa peale. Seda on meile tõotatud, aga kuna meil kõigil on vaba tahe, siis ei tee seda tööd keegi meie eest ära. Meile saab osaks väga suur toetus kõrgematest dimensioonidest, kuid valiku peab tegema igaüks ise. Uus Ajastu, mis siin planeedil on lahti rullumas, on meie teha. See on meie luua. Igaüks meist vastutab, kas olemasolev potentsiaal manifesteerub või mitte. Päästkem end siis ära "kurjast", mis on ohvrirolli valimine, allaandmine oma hirmudele ja eraldumistungile. Aga selleks peaksime me võtma oma jõu iseenda käsutusse, hülgama  omakasu ja enesetähtsustamise, hülgama eraldatuse ja hirmud ning mõistma, et meie, inimesed, oleme kõik üks tervik. Ja kuna me oleme üks tervik, peaksime me õppima kasutama meile antud vaba tahet selle terviku huvides ja ka planeedi toetamiseks – kõikide kõige kõrgemaks hüvanguks. See võimalus on meile antud, kuid valiku teeb igaüks ise.

Riina Grethiel, 2002