Raha
ja vaimsed väärtused
Drunvalo Melchizedek
Me
kõik oleme kuulnud ütlust, et isegi kaamelil on lihtsam läbi nõelasilma
pugeda, kui rikkal mehel taevariiki pääseda. Vaadeldes suhtumist rahasse piibli
seisukohast, siis on raha ja rahaarmastus peaaegu et kõige kurja juur siin ilmas. Aga
miks see nii on? Ja kas see ikka vastab tõele?
Vaimsest
vaatepunktist lähtudes on raha ja materialism
pelk illusioon, mis varjab elu tõelist tähendust ja
mõtet. Kuna meie eksistentsi tegelikuks eesmärgiks on iseenda jumaliku olemuse
meenutamine ning Allika kõikjalviibiva kohaloleku äratundmine, siis võivad rikkus ja omand meid
tõesti eksiteele juhatada.
Ja
ometi kuulusid mõned kõige vaimsemad inimesed, kes on kunagi Maa peal elanud, oma aja kõige jõukamate hulka. Heaks näiteks on
St Germain ja Arimathea Joosep. Seega ei saa ju raha nii halb olla, nagu tihtipeale
arvatakse. Kui vaadelda raha energiana, siis muutub probleem kohe arusaadavamaks.
Meil tuleks näha raha voolava energiana, mis on sarnane elujõule
–
chi'le või praanale
–
ning mis
pole vaimsest vaatepunktist vaadelduna erinev mitte ühestki teisest energialiigist
–
ei kineetilisest,
aatomi-, elektri- ega soojusenergiast ega ka muudest looduses esinevatest
energiavormidest. Isegi armastuseenergia on rahaenergiaga selles mõttes üsna
sarnane.
Nagu
kõik energiavormid, allub raha universumi seadustele. Ja nagu kõigi
teiste energialiikidega töötades, on ka raha puhul tähtis tasakaalu loomine ja säilitamine.
Elektririistadki toimivad vaid siis, kui neid läbib nõuetele vastav voolu hulk.
Liiga tugev vool tekitab masinas lühise, kuid liiga nõrk vool seda lihtsalt ei käivita.
Samuti on soojusenergiaga, mis meie majad soojaks kütab ja elu mugavaks teeb.
Kuid liiga palju soojust on lämmatav ning liiga vähe soojust sunnib meid
külmetama.
Kuidas
aga hinnata seda, milline rahaenergia hulk on paras ühele inimolendile? Nagu kõigi
teiste energialiikide puhul, saavad ka siin määravaks inimeste individuaalsed vajadused.
Soojus, mis on paras lõunamaalasele, võib ühe eskimo päris ära ehmatada, ning
elektrienergia, mida vajab näiteks digitaalkaamera, on vaid piisk merre võimsa
elektrigeneraatori puhul. Ka õigesti doseeritud rahaenergia hulk sõltub eelkõige
inimesest endast ja tema vajadustest ning ainult inimene ise saab seda enda jaoks
kõige täpsemalt määratleda.
Aga
rahal on veel üks omadus, mis on omane ka kõigile teistele energialiikidele –
raha peab pidevalt voolama. Samamoodi nagu seisev chi viib
keha haigestumiseni, nii võib ka puudulikku rahavoogu haigusena käsitleda. Olukord, mida nimetame rahapuuduseks, põhjustab tänapäeval
määratult palju stressi ning kallutab meid meie jumalikult teelt kõrvale. Kuid ka
vastupidine situatsioon, kus energiat on ülemäära palju, on kahjulik, sest chi
liigsus põhjustab samuti keha haigestumist. Ja nii viib ka raha hulk, mis
on kokku aetud kartuses, et seda on alati liiga vähe, vaimse stressini.
Seega, ärge kartke raha välja anda. Rahaga on samamoodi nagu armastusega, mida
rohkem te seda välja annate, seda rohkem te asemele saate, sest universum ei salli tühja
kohta
ning täidab selle taas nagu kaevu, mis pärast seda, kui sellest on ammutatud,
täitub igakord uuesti.
Kui
meie suhted rahaga oleksid täielikult tasakaalus, elaksime usus, et mida iganes
me vajame, seda me ka saame. Me ei kardaks kulutada raha teiste inimeste
aitamiseks, me ei kardaks kulutada seda enda peale. Raha iseenesest ei ole ju
väärtus. Tuleks usaldada Allikat ja olla veendunud, et universum annab meile kõik,
mida vajame oma eluülesande rahulikuks teostamiseks. Ressursid voolavad meie juurde
ja meist läbi. Uskuge sellesse siiralt ja universum kohandab end teie uskumuse
järgi, sest inimese igal mõttel, tundel ja teol on määratult suur jõud. Paluge ja
teile antakse.
Usaldage,
et küllust (nagu ka armastust) tuleb meie ellu alati sobivas koguses
–
just siis,
kui me seda vajame, ja täpselt niipalju, kui me seda vastu võtta suudame. Meil
tuleb üksnes vabastada kõik rahaga seotud hirmud ning lihtsalt
usaldada. Nii nagu armastus, voolab ka raha meie juurest edasi teiste juurde, kes seda
vajavad ja kellele me oleme nõus seda andma. Selline harmooniline rahavool
tekib siis, kui me loome rahu ja ilu enda ümber, taotledes nii enda kui teiste heaolu.
Uskudes iseenda jõusse ja Kõrgemasse Tahtesse, hakkab raha katkematu joana meie ellu
voolama.
***
Peaaegu
20 aastat tagasi palusid mu vaimsed teejuhid mul asuda jagama seda, mida olin
õppinud eelneva 12 aasta jooksul. See palve tuli mulle täiesti
ootamatult ning šokeeris mind päris korralikult
–
isegi sedavõrd, et ütlesin neile
esmalt ei. Ma ei tahtnud avalikkuse ette astuda, olin kinni
oma vanas mugavas maailmas, kuid kahe järgneva nädala jooksul suutsid mu
juhendajad mulle selgeks teha universumi seaduse, mille järgi vaimse
kingi saaja ei tohi seda vaid endale hoida, vaid peab kingitust jagama, muidu
see kaob. Niisiis soostusin ma viimaks õpetama hakkama.
Asudes
õpetama Mer-Ka-Ba meditatsiooni ja püha geomeetriat, põrkasin ma kohe kokku ühe
tavamaailma probleemiga. Kas ma tohin üldse nende vaimsete teadmiste
edastamise eest raha võtta või peaksin õpetama täiesti tasuta? See oli küsimus,
mille peale ma veel kunagi mõelnud polnud. Ma tõesti ei teadnud, mida teha.
Kuna
käisin lapsepõlves katoliku koolis, oli minu
esimene mõte see, et õpetust
tuleb edastada ilma raha küsimata.
Paljud kristlased arvavad, et kuna Jeesus
oma õpetuste eest raha ei küsinud, siis ei tohiks seda teha ka tänapäeva
vaimsed õpetajad.
Kuid
viimase 12 aasta jooksul olin oma vaimsete teejuhtide ja õpetajate juhendamisel
tutvunud erinevate maade ja usundite vaimsete õpetustega ning märganud, et
suhtumine õpetuste jagamisse ja rahasse erines suuresti. Näiteks olin ma
mitmeid aastaid sufi ja nende traditsioon ütleb, et
vaimset õpetust ei tohi mitte kunagi tasuta jagada. Sufi õpetajad, kelle juures õppisin, uskusid,
et alati peab toimuma energeetiline vahetus. See ei pidanud ilmtingimata
raha olema, kuid midagi tuli õpilasel anda, muidu oleksid õpingute tulemused küllalt kesiseks jäänud.
Lähtudes neist kahest vastandpoolest – kristlusest ja sufismist – üritasin
enda jaoks välja selgitada, mida teha.
Siis
mõtlesin ma Jeesusele. Kas ta suudaks ka tänapäeval elades õpetada samamoodi
nagu 2000 aastat tagasi? Ma märkasin kohe, et vastus on ei. Esiteks, koguda kokku tuhandeid inimesi, nagu Jeesus seda tegi, on tänapäeval
illegaalne. Kui ta seda üritaks, keelustataks see koheselt, ja kui ta seda
siiski teeks, võetaks ta viivitamatult vahi alla. Et
kutsuda inimesed kokku legaalselt, peaks ta palkama mänedžeri, kes hangiks
litsentsi suurte rahvamasside kogunemiseks ning maksaks üüri suurte pindade
rentimise eest. See kõik poleks just odav. Kui ta reisiks teistesse
riikidesse, peaks tal olema raha viisade ja reisipiletite jaoks. Teiste sõnadega,
kui Jeesus elaks 21. sajandil, oleks ta silmitsi samade rahaprobleemidega, nagu kõik
teised vaimsed õpetajad. Niisiis peavad vaimsete teadmiste edastajad oma õpetuste
eest raha küsima või siis leidma kellegi, kes nende kulud katab. Kulutused on
elu paratamatus.
Seega
olin silmitsi faktiga, et kui ma tahaksin koguda ühe katuse
alla kokku 100 inimest, peaksin kindlasti tasuma vähemalt üüri eest.
Mingit raha mul sel hetkel polnud, seega sai mulle peagi selgeks, et ilma õpetuse
eest raha küsimata ei saagi ma õpetamist alustada. Mida
rohkem teadvustasin oma tulevasi kulutusi seminaride korraldamisel – telefoniarved,
elektroonika, lennukipiletid, ööbimised, sõidud jne –, seda selgemaks mulle
sai, et õpetamine nõuab raha, ükskõik kas see meeldib mulle või mitte.
Ja kui
üks inimene soovib pühendada kogu oma elu vaimsete teadmiste edasiandmisele,
nagu mul paluti teha, siis peab tal olema raha ka ellujäämiseks vajalike
väljaminekute jaoks, nagu üür,
toit jne. Niisiis, kõike seda arvesse võttes mõistsin, et ka tänapäeval
on tähtis energia õiglane vahetus, nagu toimub näiteks sufi traditsioonis. Õpilase
ja õpetaja vahel peab aset leidma energiavahetus.
On
vaimseid organisatsioone, mis nõuavad oma järgijatelt kogu oma varanduse üleandmist, ja mõned
õpetajad kehtestavad lihtsalt ülikõrgeid hindu. Näiteks üks
organisatsioon, mille nime ma ei avalikusta, võtab oma õpilastelt informatsiooni
eest 100 000$. Need on ekstreemsed näited ja selliste summade küsimine pole minu
meelest õiglane.
Alustades
õpetamist, avastasin peagi, et ükskõik millist hinda ma ka ei küsinud,
mõnede inimeste jaoks oli see ikka liiga kõrge. On inimesi, eriti arengumaades, kes on nii vaesed, et iga mõistlik hind neile üle jõu
käib. Alguses pakkusin siis neile, kes mu kursuste eest tasuda ei suutnud,
võimalust osaleda tasuta. Kuid peagi mõistsin sügavamalt sufide äratundmist, et
vaimseid õpetusi ei saa tasuta edastada. Varem ei mõistnud ma seda sufide ideed
täielikult, kuid sügavam arusaamine saabus seoses kursustel tasuta osalenutega.
Kursus
kursuse järel jagasin tasuta õpetust neile, kes oma jutu järgi poleks muidu
osaleda saanud. Ja ma kogesin, et just need inimesed, kes teadmisi tasuta
tahtsid, õpetatavat enamasti ei mõistnud või käis see neil väga raskelt.
Ma avastasin ka, et isegi siis, kui inimese eest keegi teine tasus, jäid
tulemused kesiseks. Tasuta osalevad õpilased hilinesid sageli või
lahkusid kursuse keskel, nad jäid tukkuma või rääkisid kõva häälega üle
kogu klassi. Ja mis veelgi tähtsam, nad ei praktiseerinud õpetatavat Mer-Ka-Ba
meditatsiooni peale kursust. Nii avanes mu ees sufide veendumuse taga olev
sügavam tähendus.
Kuidas ma selle probleemi
lahendasin? Mõistsin, et vahetus õpilase ja õpetaja
vahel on väga oluline. Kui õpilane
saab teadmised tasuta, ei ole need tema jaoks küllalt olulised. Vahetus
ei pea aga ilmtingimata toimuma rahas, vaid võib seisneda ka õpilase aja ja
energia pühendamises mõnele väärt eesmärgile. Sest kui õpilasel tuleb õpetuse
saamise nimel oma energiat panustada,
omandab ta teadmisi paremini, kuna need muutuvad tema jaoks tähtsaks. Ja nii
andsin ma neile, kes kursuse eest rahas tasuda ei suutnud, võimaluse teenida oma
osalustasu tasa mõnes heategevusasutuses (näiteks Punases Ristis), lähtudes
hinnast, et üks tund teenistuse pakkumist võrdub 10 dollariga. Küsisin neilt
õpilastelt vaid tõendit
heategevusliku teenimise kohta ning nad võisid tasuta osaleda.
Meie suhtumine rahasse
mõjutab meie sissetulekuid ja selle probleemiga tuli mul samuti tegelema. Kui ma
alles õpetamist alustasin, leidsin, et aus oleks küsida kolme päeva eest
222 dollarit. Saadud rahaga sain ma vaid napilt oma kulutused kaetud, kuid siis
tundus nimetatud summa küsimine mulle aus vahetus. Aga minu sekretär, kes
rahaasjadega tegeles, pidas seda kursusetasu liiga kõrgeks. Kuigi ta võis
näha, et oleme tegelikult kahjumis, uskus ta ikkagi järjekindlalt, et
kursus on liiga kallis. Iga kord, kui keegi helistas, et end kursusele
registreerida, mõjutas sekretäri suhtumine registreerijat. Osalejad hakkasid paluma järelmaksu
võimalust ja tulemuseks oli see, et sadade inimeste raha laekus meie arvele väga
aeglaselt. Siis aga kolis mu sekretär teise osariiki ja ma palkasin naise,
kelle uskumused olid täpselt vastupidised. Tema arvas, et ma küsin liiga vähe.
Lõpuks veeniski ta mind tõstma kursusetasu 333 dollarini. Ja kuna
ta uskus, et see summa on õiglane, ei nõudnud enam ükski inimene
maksegraafikut, mitte ükski. See lugu näitab väga ilmekalt, kui tugevalt
mõjutavad meie
uskumused meie sissetulekuid.
Täna,
pärast peaaegu 20 aastat kestnud õpetamist, olen ma üha rohkem veendunud, et õpetades
peab toimuma vastastikune andmine. See peab olema õiglane, sest tasuta
millegi andmine ei toimi ei õpetaja ega õpilase jaoks. Teie uskumused raha
kohta mõjutavad teie sissetulekuid, nad mõjutavad seda, kas olete
majanduslikult edukad või mitte. Ja me peame olema majanduslikult sõltumatud,
sest kuni me seda pole, piirab see meie võimet anda edasi õpetusi, mida Allikas
on
meile usaldanud, ning elada elu, mis on vaba selle maailma argimuredest.
|