Raha ja vaimsed väärtused

Drunvalo Melchizedek

Me kõik oleme kuulnud ütlust, et isegi kaamelil on lihtsam läbi nõelasilma pugeda, kui rikkal mehel taevariiki pääseda. Vaadeldes suhtumist rahasse piibli seisukohast, siis on raha ja rahaarmastus peaaegu et kõige kurja juur siin ilmas. Aga miks see nii on? Ja kas see ikka vastab tõele?

Vaimsest vaatepunktist lähtudes on raha ja materialism pelk illusioon, mis varjab elu tõelist tähendust ja mõtet. Kuna meie eksistentsi tegelikuks eesmärgiks on iseenda jumaliku olemuse meenutamine ning Allika kõikjalviibiva kohaloleku äratundmine, siis võivad rikkus ja omand meid tõesti eksiteele juhatada.

Ja ometi kuulusid mõned kõige vaimsemad inimesed, kes on kunagi Maa peal elanud,  oma aja kõige jõukamate hulka. Heaks näiteks on St Germain ja Arimathea Joosep. Seega ei saa ju raha nii halb olla, nagu tihtipeale arvatakse. Kui vaadelda raha energiana, siis muutub probleem kohe arusaadavamaks. Meil tuleks näha raha voolava energiana, mis on sarnane elujõule – chi'le või praanale – ning mis pole vaimsest vaatepunktist vaadelduna erinev mitte ühestki teisest energialiigist – ei kineetilisest, aatomi-, elektri- ega soojusenergiast ega ka muudest looduses esinevatest energiavormidest. Isegi armastuseenergia on rahaenergiaga selles mõttes üsna sarnane.

Nagu kõik energiavormid, allub raha universumi seadustele. Ja nagu kõigi teiste energialiikidega töötades, on ka raha puhul tähtis tasakaalu loomine ja säilitamine. Elektririistadki toimivad vaid siis, kui neid läbib nõuetele vastav voolu hulk. Liiga tugev vool tekitab masinas lühise, kuid liiga nõrk vool seda lihtsalt ei käivita. Samuti on soojusenergiaga, mis meie majad soojaks kütab ja elu mugavaks teeb. Kuid liiga palju soojust on lämmatav ning liiga vähe soojust sunnib meid külmetama.

Kuidas aga hinnata seda, milline rahaenergia hulk on paras ühele inimolendile? Nagu kõigi teiste energialiikide puhul, saavad ka siin määravaks inimeste individuaalsed vajadused. Soojus, mis on paras lõunamaalasele, võib ühe eskimo päris ära ehmatada, ning elektrienergia, mida vajab näiteks digitaalkaamera, on vaid piisk merre võimsa elektrigeneraatori puhul. Ka õigesti doseeritud rahaenergia hulk sõltub eelkõige inimesest endast ja tema vajadustest ning ainult inimene ise saab seda enda jaoks kõige täpsemalt määratleda.

Aga rahal on veel üks omadus, mis on omane ka kõigile teistele energialiikidele – raha peab pidevalt voolama. Samamoodi nagu seisev chi viib keha haigestumiseni, nii võib ka puudulikku rahavoogu haigusena käsitleda. Olukord, mida nimetame rahapuuduseks, põhjustab tänapäeval määratult palju stressi ning kallutab meid meie jumalikult teelt kõrvale. Kuid ka vastupidine situatsioon, kus energiat on ülemäära palju, on kahjulik, sest chi liigsus põhjustab samuti keha haigestumist. Ja nii viib ka raha hulk, mis on kokku aetud kartuses, et seda on alati liiga vähe, vaimse stressini. Seega, ärge kartke raha välja anda. Rahaga on samamoodi nagu armastusega, mida rohkem te seda välja annate, seda rohkem te asemele saate, sest universum ei salli tühja kohta ning täidab selle taas nagu kaevu, mis pärast seda, kui sellest on ammutatud, täitub igakord uuesti.

Kui meie suhted rahaga oleksid täielikult tasakaalus, elaksime usus, et mida iganes me vajame, seda me ka saame. Me ei kardaks kulutada raha teiste inimeste aitamiseks, me ei kardaks kulutada seda enda peale. Raha iseenesest ei ole ju väärtus. Tuleks usaldada Allikat ja olla veendunud, et universum annab meile kõik, mida vajame oma eluülesande rahulikuks teostamiseks. Ressursid voolavad meie juurde ja meist läbi. Uskuge sellesse siiralt ja universum kohandab end teie uskumuse järgi, sest inimese igal mõttel, tundel ja teol on määratult suur jõud. Paluge ja teile antakse.

Usaldage, et küllust (nagu ka armastust) tuleb meie ellu alati sobivas koguses – just siis, kui me seda vajame, ja täpselt niipalju, kui me seda vastu võtta suudame. Meil tuleb üksnes vabastada kõik rahaga seotud hirmud ning lihtsalt usaldada. Nii nagu armastus, voolab ka raha meie juurest edasi teiste juurde, kes seda vajavad ja kellele me oleme nõus seda andma. Selline harmooniline rahavool tekib siis, kui me loome rahu ja ilu enda ümber, taotledes nii enda kui teiste heaolu. Uskudes iseenda jõusse ja Kõrgemasse Tahtesse, hakkab raha katkematu joana meie ellu voolama.

***

Peaaegu 20 aastat tagasi palusid mu vaimsed teejuhid mul asuda jagama seda, mida olin õppinud eelneva 12 aasta jooksul. See palve tuli mulle täiesti ootamatult ning šokeeris mind päris korralikult –  isegi sedavõrd, et ütlesin neile esmalt ei. Ma ei tahtnud avalikkuse ette astuda, olin kinni oma vanas mugavas maailmas, kuid kahe järgneva nädala jooksul suutsid mu juhendajad mulle selgeks teha universumi seaduse, mille järgi vaimse kingi saaja ei tohi seda vaid endale hoida, vaid peab kingitust jagama, muidu see kaob. Niisiis soostusin ma viimaks õpetama hakkama.

Asudes õpetama Mer-Ka-Ba meditatsiooni ja püha geomeetriat, põrkasin ma kohe kokku ühe tavamaailma probleemiga. Kas ma tohin üldse nende vaimsete teadmiste edastamise eest raha võtta või peaksin õpetama täiesti tasuta? See oli küsimus, mille peale ma veel kunagi mõelnud polnud. Ma tõesti ei teadnud, mida teha. Kuna käisin lapsepõlves katoliku koolis, oli minu esimene mõte see, et õpetust tuleb edastada ilma raha küsimata.

Paljud kristlased arvavad, et kuna Jeesus oma õpetuste eest raha ei küsinud, siis ei tohiks seda teha ka tänapäeva vaimsed õpetajad. Kuid viimase 12 aasta jooksul olin oma vaimsete teejuhtide ja õpetajate juhendamisel tutvunud erinevate maade ja usundite vaimsete õpetustega ning märganud, et suhtumine õpetuste jagamisse ja rahasse erines suuresti. Näiteks olin ma mitmeid aastaid sufi ja nende traditsioon ütleb, et vaimset õpetust ei tohi mitte kunagi tasuta jagada. Sufi õpetajad, kelle juures õppisin, uskusid, et alati peab toimuma energeetiline vahetus. See ei pidanud ilmtingimata raha olema, kuid midagi tuli õpilasel anda, muidu oleksid õpingute tulemused küllalt kesiseks jäänud. Lähtudes neist kahest vastandpoolest – kristlusest ja sufismist – üritasin enda jaoks välja selgitada, mida teha.

Siis mõtlesin ma Jeesusele. Kas ta suudaks ka tänapäeval elades õpetada samamoodi nagu 2000 aastat tagasi? Ma märkasin kohe, et vastus on ei. Esiteks, koguda kokku tuhandeid inimesi, nagu Jeesus seda tegi, on tänapäeval illegaalne. Kui ta seda üritaks, keelustataks see koheselt, ja kui ta seda siiski teeks, võetaks ta viivitamatult vahi alla. Et kutsuda inimesed kokku legaalselt, peaks ta palkama mänedžeri, kes hangiks litsentsi suurte rahvamasside kogunemiseks ning maksaks üüri suurte pindade rentimise eest. See kõik poleks just odav. Kui ta reisiks teistesse riikidesse, peaks tal olema raha viisade ja reisipiletite jaoks. Teiste sõnadega, kui Jeesus elaks 21. sajandil, oleks ta silmitsi samade rahaprobleemidega, nagu kõik teised vaimsed õpetajad. Niisiis peavad vaimsete teadmiste edastajad oma õpetuste eest raha küsima või siis leidma kellegi, kes nende kulud katab. Kulutused on elu paratamatus.

Seega olin silmitsi faktiga, et kui ma tahaksin koguda ühe katuse alla kokku 100 inimest, peaksin kindlasti tasuma vähemalt üüri eest. Mingit raha mul sel hetkel polnud, seega sai mulle peagi selgeks, et ilma õpetuse eest raha küsimata ei saagi ma õpetamist alustada. Mida rohkem teadvustasin oma tulevasi kulutusi seminaride korraldamisel – telefoniarved, elektroonika, lennukipiletid, ööbimised, sõidud jne –, seda selgemaks mulle sai, et õpetamine nõuab raha, ükskõik kas see meeldib mulle või mitte.

Ja kui üks inimene soovib pühendada kogu oma elu vaimsete teadmiste edasiandmisele, nagu mul paluti teha, siis peab tal olema raha ka ellujäämiseks vajalike väljaminekute jaoks, nagu üür, toit jne. Niisiis, kõike seda arvesse võttes mõistsin, et ka tänapäeval on tähtis energia õiglane vahetus, nagu toimub näiteks sufi traditsioonis. Õpilase ja õpetaja vahel peab aset leidma energiavahetus.

On vaimseid organisatsioone, mis nõuavad oma järgijatelt kogu oma varanduse üleandmist, ja mõned õpetajad kehtestavad lihtsalt ülikõrgeid hindu. Näiteks üks organisatsioon, mille nime ma ei avalikusta, võtab oma õpilastelt informatsiooni eest 100 000$. Need on ekstreemsed näited ja selliste summade küsimine pole minu meelest õiglane.

Alustades õpetamist, avastasin peagi, et ükskõik millist hinda ma ka ei küsinud, mõnede inimeste jaoks oli see ikka liiga kõrge. On inimesi, eriti arengumaades, kes on nii vaesed, et iga mõistlik hind neile üle jõu käib. Alguses pakkusin siis neile, kes mu kursuste eest tasuda ei suutnud, võimalust osaleda tasuta. Kuid peagi mõistsin sügavamalt sufide äratundmist, et vaimseid õpetusi ei saa tasuta edastada. Varem ei mõistnud ma seda sufide ideed täielikult, kuid sügavam arusaamine saabus seoses kursustel tasuta osalenutega.

Kursus kursuse järel jagasin tasuta õpetust neile, kes oma jutu järgi poleks muidu osaleda saanud. Ja ma kogesin, et just need inimesed, kes teadmisi tasuta tahtsid, õpetatavat enamasti ei mõistnud või käis see neil väga raskelt. Ma avastasin ka, et isegi siis, kui inimese eest keegi teine tasus, jäid tulemused kesiseks. Tasuta osalevad õpilased hilinesid sageli või lahkusid kursuse keskel, nad jäid tukkuma või rääkisid kõva häälega üle kogu klassi. Ja mis veelgi tähtsam, nad ei praktiseerinud õpetatavat Mer-Ka-Ba meditatsiooni peale kursust. Nii avanes mu ees sufide veendumuse taga olev sügavam tähendus.

Kuidas ma selle probleemi lahendasin? Mõistsin, et vahetus õpilase ja õpetaja vahel on väga oluline. Kui õpilane saab teadmised tasuta, ei ole need tema jaoks küllalt olulised. Vahetus ei pea aga ilmtingimata toimuma rahas, vaid võib seisneda ka õpilase aja ja energia pühendamises mõnele väärt eesmärgile. Sest kui õpilasel tuleb õpetuse saamise nimel oma energiat panustada, omandab ta teadmisi paremini, kuna need muutuvad tema jaoks tähtsaks. Ja nii andsin ma neile, kes kursuse eest rahas tasuda ei suutnud, võimaluse teenida oma osalustasu tasa mõnes heategevusasutuses (näiteks Punases Ristis), lähtudes hinnast, et üks tund teenistuse pakkumist võrdub 10 dollariga. Küsisin neilt õpilastelt vaid tõendit heategevusliku teenimise kohta ning nad võisid tasuta osaleda.

Meie suhtumine rahasse mõjutab meie sissetulekuid  ja selle probleemiga tuli mul samuti tegelema. Kui ma alles õpetamist alustasin, leidsin, et aus oleks küsida kolme päeva eest 222 dollarit. Saadud rahaga sain ma vaid napilt oma kulutused kaetud, kuid siis tundus nimetatud summa küsimine mulle aus vahetus. Aga minu sekretär, kes rahaasjadega tegeles, pidas seda kursusetasu liiga kõrgeks. Kuigi ta võis näha, et oleme tegelikult kahjumis, uskus ta ikkagi järjekindlalt, et kursus on liiga kallis. Iga kord, kui keegi helistas, et end kursusele registreerida, mõjutas sekretäri suhtumine registreerijat. Osalejad hakkasid paluma järelmaksu võimalust ja tulemuseks oli see, et sadade inimeste raha laekus meie arvele väga aeglaselt. Siis aga kolis mu sekretär teise osariiki ja ma palkasin naise, kelle uskumused olid täpselt vastupidised. Tema arvas, et ma küsin liiga vähe. Lõpuks veeniski ta mind tõstma kursusetasu 333 dollarini. Ja kuna ta uskus, et see summa on õiglane, ei nõudnud enam ükski inimene maksegraafikut, mitte ükski. See lugu näitab väga ilmekalt, kui tugevalt mõjutavad meie uskumused meie sissetulekuid.

Täna, pärast peaaegu 20 aastat kestnud õpetamist, olen ma üha rohkem veendunud, et õpetades peab toimuma vastastikune andmine. See peab olema õiglane, sest tasuta millegi andmine ei toimi ei õpetaja ega õpilase jaoks. Teie uskumused raha kohta mõjutavad teie sissetulekuid, nad mõjutavad seda, kas olete majanduslikult edukad või mitte. Ja me peame olema majanduslikult sõltumatud, sest kuni me seda pole, piirab see meie võimet anda edasi õpetusi, mida Allikas on meile usaldanud, ning elada elu, mis on vaba selle maailma argimuredest.