Katkend Riina Grethieli raamatust

SUURE  JUMALANNA  MÜSTEERIUMID

Pilguheit eestlaste muinaspärandisse esoteerilisest vaatenurgast

Sissejuhatus

Inimene tõstab pilgu tähtede poole ning ta hingesügavusest kerkib küsimus: „Mis on olemasolu mõte?“ See ei ole ainult soov Jumalat tunda. Selle taga on ka igatsus meenutada oma muistset päritolu ning õppida tundma neid kaugeid esivanemaid, kes kunagi väga ammu siia maailma ja sellele maale saabusid. Kui oleme neid meenutanud, suudame ka paremini näha teed, mis viib meid kõrgeimasse võimalikku tulevikku.

Meie tõelist päritolu varjab unustusteloor. Et seda kergitada, tuleb meil luua ühendus Suure Jumalanna mõõtmatu ja kõikeõnnestava kohalolekuga. See on ka üks kõige tähtsamaid müsteeriumeid, mida meil uue maailmaajastu künnisel mõista tuleks. Käesolevas raamatus vaatlemegi Jumalannat Tema erinevatel kujudel ning avame end sellele vägevale tervendamis- ja loomisväele, mis Temast alguse saab. Kutsume Teda. Mäletame Teda. Ja siis saab nähtavaks miski, ilma milleta me edasi minna ei saa. See on Jumalanna üks tähtsamaid kingitusi – meie kosmilise mälu taastamine ning juurdepääsu avamine Akaši kroonikatele.

Kui see juhtub, hakkame taas mäletama oma kosmilist päritolu, oma taevaseid juuri, nn Suurt Lugu – ja seda nii isiklikul, rahvuslikul kui ka kogu inimkonda hõlmaval tasandil. Suur Lugu on meie väelugu, mida meenutades leiame üles eneses siiani vaid pooleldi ärganud loomisjõu, samuti tarkuse ja tingimusteta armastamise võime, et võiksime tervendada nii iseennast kui ka kogu maailma, viia see maailm siin taas kooskõlla Suurema Tervikuga ning luua see uueks.

Selles raamatus meenutame ka meie rahva Suurt Lugu, mis Akaši kroonikatest taas pinnale on kerkinud ning tasapisi erinevatest kildudest kokku hakkab minema. See jutustab meie põlvnemisest hüperborealastest – iidsest ja kõrgeltarenenud rahvast –, kes saabusid siia planeedile juba väga ammu ning rajasid koostöös Suure Keskpäikese meistritega kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni, mis ei langenud mitte kunagi, sest see rahvas oskas elada täiuslikus kooskõlas ja harmoonias loodusega ning rakendada Suure Jumalanna loomisväge. See oskus on ka meis olemas.

Suure Loo meenutamine ja energeetiline väljakaevamine aitab tervendada ja väestada nii meid endid kui kogu meie rahvast. Suur Lugu juhatab läbi kriisiaegadest ja annab tagasi kaotsiläinud juured, avab ning aktiveerib meis kõigis peituva kõrgeimasse võimalikku tulevikku juhatava potentsiaali.

  
Kes on Suur Jumalanna?

Kes siis on Suur Jumalanna ja milline on Tema koht meesprintsiipi väljendava Jumal-Isa kõrval? Et sellele küsimusele vastust leida, tuleks meil kõigepealt teadvustada, et Suur Jumalanna ei ole kunstlik mõttekonstruktsioon, vaid elav ja vibreeriv kohalolek kõikjal meie ümber ja meie sees. Suur Jumalanna on Elu ise. Ja kuigi Teda on korduvalt püütud vähendada ning inimkonna mälestustest kustutada, ei suudaks mitte ükski vägi Teda täielikult hävitada. Ta ei häviks ka siis, kui kõik olemasolev olematusesse lahustuks, sest olles Suur Tühjus ise, eksisteerib Ta potentsiaalina edasi isegi olematuses.

Ometi on Suur Jumalanna viimase kahe aastatuhande jooksul – vähemalt siin, Läänes – paljude eest peidetud ja varjul olnud. Ühendusesolekut Tema eluandva kohalolekuga ei suudetud küll mitte kunagi päriselt välja juurida, ent pärast kristluse levikut sai Jumalanna austamisest ja Tema väe vahendamisest salajane ja ohtlik praktika, millesse pühendunuid kardeti ning nõidadeks või ketseriteks peeti. Jumalanna tundjate elu on sajandite vältel lakkamatult ohus olnud ning seepärast peidetigi need sügavad ja elumuutvad teadmised Temast esoteeriliste koolkondade siseringide kõige varjatumate õpetuste hulka, taandati jantlikeks rahvakommeteks või kaasati kiriku rüppe, kus Jumalannat küll ametlikult eitati, ent vaatamata kirikuisade vastuseisusele Neitsi Maarjat jumalikustada, kehastab nii katoliikliku kui õigeuskliku kiriku Jumalaema tänaseni miljonite inimeste jaoks Suure Jumalanna halastavat emaaspekti. Eesti, Liivi, Soome ja Karjala aladel asendas Neitsi Maarja aga meie varasema ülijumala – pühade vete ja hiiesalude Kuldse Emanda.

 Kirikuringkondade ametlik arvamus, mis tugineb Rooma Impeeriumilt päritud äärmuslikult patriarhaalsele maailmavaatele ning „paganlust“ tahtlikult vähendavatele ajaloomoonutustele, ei ole pädev Suure Jumalanna olemasolu kummutama ega tõestama, kuid paraku ei ole ka rahvakommetes säilinud Suure Jumalanna pühade rituaalide tõelist väge.

Siiski pole Suure Jumalanna olemasolu eitamine mitte kunagi suutnud vähendada inimeste kaasasündinud vajadust ja võimet olla Temaga ühenduses, sest lisaks halastavale emale, kaastundlikule õele, targale valitsejannale ja armastavale naisele vajab inimkond ka Suure Jumalanna varjatumaid väljendusi – Loomingu Püha Algmustrit, Naissõdalast, tervendamise ja loomise saladusi tundvat Teadmanaist ning Armastajat/Armastatut –, kes kehastavad valgustumisele viivaid müsteeriume. Targad teavad, et ei ole võimalik valgustuda ilma Suurt Jumalannat tundmata. Ei ole võimalik kogeda teadvuse ülendumist, ilma et avaksime enda sees selle peidetud ukse, mille kaudu Suur Jumalanna taas meie teadvusruumi naasta saab. Ego jaoks võib Tema tagasitulek muidugi hirmuäratav või isegi purustav tunduda, sest

Jumalanna pöörab paljud meie senised uskumused ja väärtushinnangud täielikult pea peale. Ent need on vaid illusioonid, mis purunevad. Tegelikkuses tervendab ja ülendab Suure Jumalanna kohalolek inimese hinge ning loob tingimused vaimu ehk võimsa Mina Olen Kohaloleku (Allika Mina) täielikuks ankurdumiseks mateeriasse. Selle tulemusel leiab aset vaimu ja aine õnnistatud abielu, kus meie vaimne ja maine olemus ühinevad ja teineteisesse sulanduvad ning me kogeme taas terviklikuks saamist. See ongi valgustumine, ülestõusmine, teadvuse virgumine, millega kaasneb ka nn paradiisi kogemus Maa peal, sest ei ülendu mitte ainult meie, vaid ka kogu maailm meie ümber.

See ongi Suure Jumalanna tagasituleku kingitus.

 
Minevik ja tulevik

Suurt Jumalannat tunti juba väga iidsetel aegadel. Kui võtta arvesse määratut kogust arheoloogilisi leide esiajaloolistest naisekujukestest, mis on paljude teadlaste arvates kujutised Eluandjast/Eluvõtjast Jumalannast, võib vabalt oletada, et naisjumalus kui kõige olemasoleva Suur Ema oligi inimkonna esmane arusaam jumalikkusest.

Müstikud usuvad, et legendaarses Lemuurias, mida tunti ka Emamaana, mõisteti Suure Jumalanna saladusi ning et need teadmised tagasidki sel imepärasel kontinendil aastatuhandeid kestnud maapealse paradiisi.

Suure Jumalanna valdusala olnud ka müütiline õnne-, harmoonia- ja küllusemaa – saladuslik valguseriik ja Päikese kodupaik Hüperborea –, mida vanad kreeklased uskusid asuvat praeguse Eesti ja Soome aladel, ent kõrgemas dimensioonis, sest sinna ei pääsenud ei maad ega vett mööda, vaid üksnes lennates. Suurt Jumalannat austati ka kuldajastu Atlantises, kus ühiskond oli rajatud mees- ja naisaspekti võrdsele väärtustamisele ning harmoonilisele koostoimimisele. Paraku läks see tasakaal Atlantise tsivilisatsiooni lõpuaegadel kaotsi ning domineerima hakkas meesaspekt, mis selle õitsva kõrgkultuuri viimaks hävinguni viis.

Kuid pärast Atlantise mandri merrevajumist võttis Suur Jumalanna inimkonna juhtimise taas aastatuhandeteks enda kätte. Sellele viitavad paljud arheoloogilised leiud ja ka neist leidudest lähtuvad teooriad patriarhaadile eelnenud Vana-Euroopa jumalannakultuurist – rahumeelsest ja harmoonilisest Suure Jumalanna austamise ajastust praeguse Euroopa aladel, mida on väga põhjalikult käsitlenud Leedu ajaloolane ja arheoloog Marija Gimbutas.

Oma juuri otsiva eestlase jaoks on aga huvitavaks asjaoluks eelkõige see, et küllalt tõenäoliselt on eestlased ja soomlased ühed vähesed allesjäänud rahvakillud kunagi väga laialdasel maa-alal elanud suurrahvast, keda tänapäeval protoeurooplasteks nimetatakse, ning kes enne patriarhaalsete indoeurooplaste tulekut kogu jumalannakeskset Vana-Euroopat asustasid. Kust nad sinna tulid, võib ainult oletada. Kuid kuna protoeurooplased olid eelkõige harmooniline jumalannarahvas, siis ilmselt on tegu (sarnaselt valdavale enamikule Põhja-Ameerika põlisrahvast) Lemuuriast väljarännanutega. Ent lisaks Lemuuria juurtele võime täheldada ka kõrgemas dimensioonis asuva Hüperborea mõju, mis ilmselt sel muistsel ajajärgul inimkonda väga tugevalt kaitses, juhtis, suunas ja mõjutas. Et seda teadmist summutada ja varjata, mõeldi välja vale Uuralist pärit ja läände rännanud soomeugri rahvastest. Ometi toimus ränne hoopis läänest itta – Eesti ja Soome aladelt Uurali poole.

Arheoloogilistele leidudele tuginedes võib oletada, et jumalannakultuuris puudus pikka aega vajadus sõdade pidamiseks. Elanikkond koosnes rahumeelsete ja egalitaarsete kogukondadena elavatest hõimudest, kes valdasid Suure Jumalanna loomisesaladusi ning toimisid täielikus kooskõlas loodusega. Ringirändavate ning meespoole juhtimisel toimivate rahutute hõimude (Atlantise juurtega indoeurooplaste) eest, keda ühel hetkel nii lõunast, idast kui läänest üha rohkem tulema hakkas, kaitsti end tugeva kaitsemaagia abil.

Vaenulike hõimude jaoks nähtamatuks tegev maagia toimis aga ainult siis, kui kogukonnas elati puhast elu. Ent kui sellest puhtusest ühel või teisel põhjusel kõrvale kalduti, nõrgenes kaitse ning kadus mõnel pool viimaks hoopis. See viis aja jooksul suure ja rahumeelse jumalannakultuuri kokkusulamiseni ja taandumiseni põhja poole (kus see Eesti ja Soome aladel veel aastatuhandeid Hüperborea valgusekaitse toetusel vastu pidas), samuti sõdalaste seisuse tekkimiseni jumalannakultuuri sees.

Ehkki kogukondade kaitsjate hulgas oli algusaegadel ka võimsaid naissõdalasi (amatsoone), sai sõjapidamisest aja jooksul üha enam meeste pärusmaa, sest enamik naisi oli hõivatud laste sünnitamise ja pere eest hoolitsemisega. Väga lihtsustatult võttes viiski selline rollijaotus patriarhaalsuse tekkimiseni ka endistel jumalannakultuuri levikualadel. Suure Jumalanna kõrvale hakkas ilmuma järjest enam meesprintsiipi väljendavaid jumalaid, kelle osatähtsus meeste mõjukuse kasvades üha suurenes. Püüdes muuta naisaspekti teisejärguliseks ning Suurt Jumalannat tõusva patriarhaalsuse teelt kõrvale tõrjuda, lammutati Suur Jumalanna paljudeks väiksemateks jumalannadeks, kellest said meessoost jumalate naised, õed, tütred ja armukesed. Mälestus Suurest Jumalannast siiski jäi, ehkki läbi ajaloo on Teda tuntud väga paljude erinevate nimede all nagu Isis, Ištar, Ilmatar, Diana, Demeter, Taara, Kaali – kui mainida vaid üksikuid neist.

On tähtis mõista, et kõikide nende jumalannade taga on tegelikult vaid Üks Jumalanna, Suur Jumalanna, kes oli olemas juba enne Loomise algust ning kellest on sündinud kõik jumalad, jumalannad ja kogu olemasolu. Praegusel ajal vajab maailm väga, et meile meenuks taas Suure Jumalanna tervikolemus, sest me ei saa terveneda ega vabaneda meie maailmale omasest võitlusest ja võistlemisest, kui me mäletame vaid tükikesi Temast. Selleks et võiksime mõista Tema tervikolemuse tõelist väge, tuleb meil lubada Suurel Jumalannal oma teadvusruumi naasta, sest ainult siis avaneb meie (s)ees tee rahumeelseks ning sujuvaks üleminekuks tulevikus saabuvasse kuldaega, mida iseloomustab (sarnaselt muistsele jumalannakultuurile) täiuslik kooskõla Suure Tervikuga.
 

Katkend pärineb Riina Grethieli raamatust
 
SUURE  JUMALANNA MÜSTEERIUMID
Pilguheit eestlaste muinaspärandisse esoteerilisest vaatenurgast