Katkend
Riina Grethieli
raamatust
SUURE
JUMALANNA
MÜSTEERIUMID
Pilguheit eestlaste muinaspärandisse
esoteerilisest vaatenurgast
Sissejuhatus
Inimene tõstab pilgu tähtede poole ning ta hingesügavusest kerkib
küsimus: „Mis on olemasolu mõte?“ See ei ole ainult soov Jumalat tunda.
Selle taga on ka igatsus meenutada oma muistset päritolu ning õppida
tundma neid kaugeid esivanemaid, kes kunagi väga ammu siia maailma ja
sellele maale saabusid. Kui oleme neid meenutanud, suudame ka paremini
näha teed, mis viib meid kõrgeimasse võimalikku tulevikku.
Meie tõelist päritolu
varjab unustusteloor. Et seda kergitada, tuleb meil luua ühendus
Suure Jumalanna mõõtmatu ja kõikeõnnestava kohalolekuga. See on ka
üks kõige tähtsamaid müsteeriumeid, mida meil uue maailmaajastu künnisel
mõista tuleks. Käesolevas raamatus vaatlemegi Jumalannat Tema erinevatel
kujudel ning avame end sellele vägevale tervendamis- ja loomisväele, mis
Temast alguse saab. Kutsume Teda. Mäletame Teda. Ja siis saab nähtavaks
miski, ilma milleta me edasi minna ei saa. See on Jumalanna üks
tähtsamaid kingitusi – meie kosmilise mälu taastamine ning juurdepääsu
avamine Akaši kroonikatele.
Kui see juhtub, hakkame taas mäletama oma kosmilist päritolu, oma
taevaseid juuri, nn Suurt Lugu – ja seda nii isiklikul,
rahvuslikul kui ka kogu inimkonda hõlmaval tasandil. Suur Lugu on meie
väelugu, mida meenutades leiame üles eneses siiani vaid pooleldi ärganud
loomisjõu, samuti tarkuse ja tingimusteta armastamise võime, et võiksime
tervendada nii iseennast kui ka kogu maailma, viia see maailm siin taas
kooskõlla Suurema Tervikuga ning luua see uueks.
Selles raamatus meenutame ka meie rahva Suurt Lugu, mis Akaši
kroonikatest taas pinnale on kerkinud ning tasapisi erinevatest
kildudest kokku hakkab minema. See jutustab meie põlvnemisest
hüperborealastest – iidsest ja kõrgeltarenenud rahvast –, kes
saabusid siia planeedile juba väga ammu ning rajasid koostöös Suure
Keskpäikese meistritega kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni, mis ei
langenud mitte kunagi, sest see rahvas oskas elada täiuslikus kooskõlas
ja harmoonias loodusega ning rakendada Suure Jumalanna loomisväge. See
oskus on ka meis olemas.
Suure Loo meenutamine ja energeetiline väljakaevamine aitab tervendada
ja väestada nii meid endid kui kogu meie rahvast. Suur Lugu juhatab läbi
kriisiaegadest ja annab tagasi kaotsiläinud juured, avab ning aktiveerib
meis kõigis peituva kõrgeimasse võimalikku tulevikku juhatava
potentsiaali.
Kes on Suur Jumalanna?
Kes siis on Suur Jumalanna ja milline on Tema koht meesprintsiipi
väljendava Jumal-Isa kõrval? Et sellele küsimusele vastust leida, tuleks
meil kõigepealt teadvustada, et Suur Jumalanna ei ole kunstlik
mõttekonstruktsioon, vaid elav ja vibreeriv kohalolek kõikjal meie ümber
ja meie sees. Suur Jumalanna on Elu ise. Ja kuigi Teda on korduvalt
püütud vähendada ning inimkonna mälestustest kustutada, ei suudaks mitte
ükski vägi Teda täielikult hävitada. Ta ei häviks ka siis, kui kõik
olemasolev olematusesse lahustuks, sest olles Suur Tühjus ise,
eksisteerib Ta potentsiaalina edasi isegi olematuses.
Ometi on Suur Jumalanna viimase kahe aastatuhande jooksul – vähemalt
siin, Läänes – paljude eest peidetud ja varjul olnud. Ühendusesolekut
Tema eluandva kohalolekuga ei suudetud küll mitte kunagi päriselt välja
juurida, ent pärast kristluse levikut sai Jumalanna austamisest ja Tema
väe vahendamisest salajane ja ohtlik praktika, millesse pühendunuid
kardeti ning nõidadeks või ketseriteks peeti. Jumalanna tundjate elu on
sajandite vältel lakkamatult ohus olnud ning seepärast peidetigi need
sügavad ja elumuutvad teadmised Temast esoteeriliste koolkondade
siseringide kõige varjatumate õpetuste hulka, taandati jantlikeks
rahvakommeteks või kaasati kiriku rüppe, kus Jumalannat küll ametlikult
eitati, ent vaatamata kirikuisade vastuseisusele Neitsi Maarjat
jumalikustada, kehastab nii katoliikliku kui õigeuskliku kiriku
Jumalaema tänaseni miljonite inimeste jaoks Suure Jumalanna halastavat
emaaspekti. Eesti, Liivi, Soome ja Karjala aladel asendas Neitsi Maarja
aga meie varasema ülijumala – pühade vete ja hiiesalude Kuldse Emanda.
Kirikuringkondade
ametlik arvamus, mis tugineb Rooma Impeeriumilt päritud äärmuslikult
patriarhaalsele maailmavaatele ning „paganlust“ tahtlikult vähendavatele
ajaloomoonutustele, ei ole pädev Suure Jumalanna olemasolu kummutama ega
tõestama, kuid paraku ei ole ka rahvakommetes säilinud Suure Jumalanna
pühade rituaalide tõelist väge.
Siiski pole Suure
Jumalanna olemasolu eitamine mitte kunagi suutnud vähendada inimeste
kaasasündinud vajadust ja võimet olla Temaga ühenduses, sest lisaks
halastavale emale, kaastundlikule õele, targale valitsejannale ja
armastavale naisele vajab inimkond ka Suure Jumalanna varjatumaid
väljendusi – Loomingu Püha Algmustrit, Naissõdalast,
tervendamise ja loomise saladusi tundvat Teadmanaist ning
Armastajat/Armastatut –, kes kehastavad valgustumisele viivaid
müsteeriume. Targad teavad, et ei ole võimalik valgustuda ilma Suurt
Jumalannat tundmata. Ei ole võimalik kogeda teadvuse ülendumist, ilma et
avaksime enda sees selle peidetud ukse, mille kaudu Suur Jumalanna taas
meie teadvusruumi naasta saab. Ego jaoks võib Tema tagasitulek muidugi
hirmuäratav või isegi purustav tunduda, sest
Jumalanna pöörab paljud meie senised uskumused ja väärtushinnangud
täielikult pea peale. Ent need on vaid illusioonid, mis purunevad.
Tegelikkuses tervendab ja ülendab Suure Jumalanna kohalolek inimese
hinge ning loob tingimused vaimu ehk võimsa Mina Olen Kohaloleku
(Allika Mina) täielikuks ankurdumiseks mateeriasse. Selle
tulemusel leiab aset vaimu ja aine õnnistatud abielu, kus meie vaimne ja
maine olemus ühinevad ja teineteisesse sulanduvad ning me kogeme taas
terviklikuks saamist. See ongi valgustumine, ülestõusmine, teadvuse
virgumine, millega kaasneb ka nn paradiisi kogemus Maa peal, sest ei
ülendu mitte ainult meie, vaid ka kogu maailm meie ümber.
See ongi Suure Jumalanna tagasituleku kingitus.
Minevik ja tulevik
Suurt Jumalannat tunti juba väga iidsetel aegadel. Kui võtta arvesse
määratut kogust arheoloogilisi leide esiajaloolistest naisekujukestest,
mis on paljude teadlaste arvates kujutised Eluandjast/Eluvõtjast
Jumalannast, võib vabalt oletada, et naisjumalus kui kõige olemasoleva
Suur Ema oligi inimkonna esmane arusaam jumalikkusest.
Müstikud usuvad, et legendaarses Lemuurias, mida tunti ka
Emamaana, mõisteti Suure Jumalanna saladusi ning et need teadmised
tagasidki sel imepärasel kontinendil aastatuhandeid kestnud maapealse
paradiisi.
Suure Jumalanna valdusala olnud ka müütiline õnne-, harmoonia- ja
küllusemaa – saladuslik valguseriik ja Päikese kodupaik Hüperborea
–, mida vanad kreeklased uskusid asuvat praeguse Eesti ja Soome aladel,
ent kõrgemas dimensioonis, sest sinna ei pääsenud ei maad ega vett
mööda, vaid üksnes lennates. Suurt Jumalannat austati ka kuldajastu
Atlantises, kus ühiskond oli rajatud mees- ja naisaspekti võrdsele
väärtustamisele ning harmoonilisele koostoimimisele. Paraku läks see
tasakaal Atlantise tsivilisatsiooni lõpuaegadel kaotsi ning domineerima
hakkas meesaspekt, mis selle õitsva kõrgkultuuri viimaks hävinguni
viis.
Kuid pärast Atlantise
mandri merrevajumist võttis Suur Jumalanna inimkonna juhtimise taas
aastatuhandeteks enda kätte. Sellele viitavad paljud arheoloogilised
leiud ja ka neist leidudest lähtuvad teooriad patriarhaadile eelnenud
Vana-Euroopa jumalannakultuurist – rahumeelsest ja harmoonilisest Suure
Jumalanna austamise ajastust praeguse Euroopa aladel, mida on väga
põhjalikult käsitlenud Leedu ajaloolane ja arheoloog Marija Gimbutas.
Oma juuri otsiva
eestlase jaoks on aga huvitavaks asjaoluks eelkõige see, et küllalt
tõenäoliselt on eestlased ja soomlased ühed vähesed
allesjäänud rahvakillud kunagi väga laialdasel maa-alal elanud
suurrahvast, keda tänapäeval protoeurooplasteks nimetatakse, ning
kes enne patriarhaalsete indoeurooplaste tulekut kogu jumalannakeskset
Vana-Euroopat asustasid. Kust nad sinna tulid, võib ainult oletada. Kuid
kuna protoeurooplased olid eelkõige harmooniline jumalannarahvas,
siis ilmselt on tegu (sarnaselt valdavale enamikule Põhja-Ameerika
põlisrahvast) Lemuuriast väljarännanutega. Ent lisaks Lemuuria juurtele
võime täheldada ka kõrgemas dimensioonis asuva Hüperborea mõju, mis
ilmselt sel muistsel ajajärgul inimkonda väga tugevalt kaitses, juhtis,
suunas ja mõjutas. Et seda teadmist summutada ja varjata, mõeldi
välja vale Uuralist pärit ja läände rännanud soomeugri rahvastest. Ometi
toimus ränne hoopis läänest itta – Eesti ja Soome aladelt Uurali
poole.
Arheoloogilistele leidudele tuginedes võib oletada, et
jumalannakultuuris puudus pikka aega vajadus sõdade pidamiseks.
Elanikkond koosnes rahumeelsete ja egalitaarsete kogukondadena elavatest
hõimudest, kes valdasid Suure Jumalanna loomisesaladusi ning toimisid
täielikus kooskõlas loodusega. Ringirändavate ning meespoole juhtimisel
toimivate rahutute hõimude (Atlantise juurtega indoeurooplaste) eest,
keda ühel hetkel nii lõunast, idast kui läänest üha rohkem tulema
hakkas, kaitsti end tugeva kaitsemaagia abil.
Vaenulike hõimude jaoks nähtamatuks tegev maagia toimis aga ainult siis,
kui kogukonnas elati puhast elu. Ent kui sellest puhtusest ühel või
teisel põhjusel kõrvale kalduti, nõrgenes kaitse ning kadus mõnel pool
viimaks hoopis. See viis aja jooksul suure ja rahumeelse
jumalannakultuuri kokkusulamiseni ja taandumiseni põhja poole (kus see
Eesti ja Soome aladel veel aastatuhandeid Hüperborea valgusekaitse
toetusel vastu pidas), samuti sõdalaste seisuse tekkimiseni
jumalannakultuuri sees.
Ehkki kogukondade kaitsjate hulgas oli algusaegadel ka võimsaid
naissõdalasi (amatsoone), sai sõjapidamisest aja jooksul üha enam meeste
pärusmaa, sest enamik naisi oli hõivatud laste sünnitamise ja pere eest
hoolitsemisega. Väga lihtsustatult võttes viiski selline rollijaotus
patriarhaalsuse tekkimiseni ka endistel jumalannakultuuri levikualadel.
Suure Jumalanna kõrvale hakkas ilmuma järjest enam meesprintsiipi
väljendavaid jumalaid, kelle osatähtsus meeste mõjukuse kasvades üha
suurenes. Püüdes muuta naisaspekti teisejärguliseks ning Suurt
Jumalannat tõusva patriarhaalsuse teelt kõrvale tõrjuda, lammutati Suur
Jumalanna paljudeks väiksemateks jumalannadeks, kellest said meessoost
jumalate naised, õed, tütred ja armukesed. Mälestus Suurest Jumalannast
siiski jäi, ehkki läbi ajaloo on Teda tuntud väga paljude erinevate
nimede all nagu Isis, Ištar, Ilmatar, Diana,
Demeter, Taara, Kaali – kui mainida vaid üksikuid
neist.
On tähtis mõista, et kõikide nende jumalannade taga on tegelikult vaid
Üks Jumalanna, Suur Jumalanna, kes oli olemas juba enne Loomise algust
ning kellest on sündinud kõik jumalad, jumalannad ja kogu olemasolu.
Praegusel ajal vajab maailm väga, et meile meenuks taas Suure Jumalanna
tervikolemus, sest me ei saa terveneda ega vabaneda meie maailmale
omasest võitlusest ja võistlemisest, kui me mäletame vaid tükikesi
Temast. Selleks et võiksime mõista Tema tervikolemuse tõelist väge,
tuleb meil lubada Suurel Jumalannal oma teadvusruumi naasta, sest ainult
siis avaneb meie (s)ees tee rahumeelseks ning sujuvaks üleminekuks
tulevikus saabuvasse kuldaega, mida iseloomustab (sarnaselt muistsele
jumalannakultuurile) täiuslik kooskõla Suure Tervikuga.

Katkend pärineb Riina Grethieli raamatust
SUURE
JUMALANNA MÜSTEERIUMID
Pilguheit eestlaste muinaspärandisse
esoteerilisest vaatenurgast

|