Katkend Riina Grethieli raamatust

SUURE  JUMALANNA  MÜSTEERIUMID

Pilguheit eestlaste muinaspärandisse esoteerilisest vaatenurgast

...

Kes on Taara?

Mulle on Taara olemuse tõlgendamise teema juba mõnda aega sügavat huvi pakkunud. Kuid kui mulle ühe kanalduse käigus konkreetselt öeldi, et eestlaste Taara (Tharapitha) on tegelikult Suur Jumalanna ise, nõudis see minult algul omajagu läbistamist – nii tugevalt on meie kollektiivsesse mõtteruumi kinnistunud idee, et tegemist on Taevase Isaga sarnaneva meesjumalusega (või parimal juhul sootu Jumal-Absoluudiga. Siis aga hakkasin sellele väitele, et Taara on Jumalanna, hulgaliselt kinnitusi leidma.

Kui lähtume sellest, et maailm on üks tervik ning et praegu teadaolevatele vanaaja kultuuridele on eelnenud veelgi muistsemad kõrgtsivilisatsioonid – Hüperborea, Lemuuria ja Atlantis –, kust teadmine ja tarkus üle kogu maailma laiali läksid, siis ei peaks meie otsinguid takistama ka geograafilised piirid. Meil tuleks avada end võimalusele, et jälgi meie alade muistsest kultuurist võib leida kõikjalt üle kogu maailma. Viitab ju „Kalevipojas“ esinev lugu Tarkuseraamatu äraandmisest sellele, et ka meie rahva käsutuses on kunagi olnud suur tarkus, ning kuigi see pole säilinud siin, võime selle leida üles mujalt – sealt, kuhu need teadmised on viidud.

Lugedes Lääne maagia koolkonna väljapaistva esindaja Isidora Forresti raamatut „Isise maagia“,[1] leidsin sealt vihje ühele kreekakeelsele tekstile, mis sisaldab maagilist vormelit ehk mantrat Isise invokatsiooniks. See mantra koosneb tervest reast kummalise kõlaga, Isisele omistatud nimedest ning sarnaneb väga Indias ja Tiibetis tänaseni kasutusel olevate sanskritikeelsete mantratega, mille abil on pühendunud läbi aegade erinevaid vibratsioonilisi seisundeid või siis neid kehastavaid jumalusi oma teadvusruumis äratada proovinud. Kaldea oraaklid on selliseid invokatsioone nimetanud jumaluste „barbaarseteks nimedeks“, kuid kuna kreeklaste jaoks tähendas „barbaarne“ eelkõige võõramaist, siis Isidora Forresti arvates ongi siin mõeldud võõramaiseid nimesid, mis on olnud kasutusel maagilistes praktikates kui Isise kohalolekut äratavad salanimed. Need salanimed on igapäevaselt kasutatavatest nimedest tunduvalt võimsama vibratsiooniga ning aitavad luua Jumalannaga kiiret otseühendust.

Isis – Batharthar Tharesibath
 

Kuna Isise salanimede seas leiduvad sellised hämmastavad nimekujud nagu Batharthar ja Tharesibath,[2]kusjuures silp thar kordub neis nimedes lausa kolm korda järjest, siis on ilmselge, et sel silbil on olnud Isise invokatsioonis väga oluline maagiline tähendus. Sellest tulenevalt võib järeldada, et ka Tharapitha väljendas Isise mõõtu jumalannat, ent tegemist ei olnud Tema igapäevaselt kasutatava nimega, vaid ühega Suure Jumalanna salanimedest – maagilise vormeli või mantraga, mis Jumalanna väe pühendunu jaoks äratas.

Tegelikult on Taara (Tara) paljudes kultuurides eelkõige just Jumalanna nimi. Skandinaavlaste piksejumal Thor aga, keda meie Taaraga kõige enam seostatakse, võis algselt olla selle jumalanna meesaspekt või väljendada patriarhaalsel ajal meheks muudetud Suurt Jumalannat. Näiteks on Skandinaavia müütides kirjeldatud üht piinlikku olukorda, mille käigus Thor ja Loki end mõlemad naisteks riietasid – see vahejuhtum võib viidata mõlema jumala feminiinsele algkujule. Antud teema kohta kanaldades on mulle öeldud, et asudes Skandinaavia poolsaarele ning tõrjudes sealt välja eestlaste ja soomlaste esivanemad, võtsid viikingid omaks Taara austamise, kuid kuna tegu oli sedavõrd võimsa jumalannaga, muudeti ta meessoost jumalaks – Thoriks. Et tegu on laenatud jumalusega, osutab ka asjaolu, et viikingitel ei olnud piksejumal vastupidiselt paljudele teistele patriarhaalsetele kultuuridele mitte kunagi peajumalaks. Nende peajumal oli hoopis Odin, kelle algsem väljendus võis samuti esindada naisenergiat (jäljed sellest on säilinud surematuse saladust valdavas jumalanna Idunis). Odin ise oli aga eelkõige tarkusejumal, kes ohverdas silma, et saavutada juurdepääsu Suure Jumalanna (nornide, kes esindavad Skandinaavia usundis varasemat, soomeugri kihistust) muistsele tarkusele. See näitab, et viikingid olid lisaks materiaalsele saagile huvitatud ka teiste kultuuride vaimsest varast. Nad teadsid, et võimsate jumalate liitmine oma müüdistikku, nagu ka muistse tarkuse integreerimine oma mõtteruumi, annab neile väge juurde.

Iirimaal asub kuulus Taara mägi. See oli muistsel ajal väga püha koht, kus valiti, väestati ja krooniti suurkuningaid. Tegemist on võimsa keltide-eelse pühapaigaga ning legend räägib, et sinna saabunud saladuslikku päritolu rahvas kuulutas selle mäe pühaks ning pühendas Taarale. Vastupidiselt eestlastele, kelle kauged esivanemad olidki see keltide-eelne rahvas Briti saartel, mäletavad keldid, et Taara on üks Suure Jumalanna nimesid.

Ka Indias ja Tiibetis teatakse, et Taara on naissoost, ent millegipärast otsivad meie uurijad ikka veel Taarale (või Tharapithale) jonnakalt meessoost vastet. Budismis ei ole küll Taara mitte niivõrd jumalanna (sest budismis jumalatest ja jumalannadest suurt lugu ei peeta), vaid naisbuddha, kõikide buddhade ema, mis on väga eriline austusavaldus selle meespoolekeskse religiooni poolt. Ka usuvad budistid, et Taara on tõotanud jääda kuni aegade lõpuni naisenergia vahendajaks ning ei kehastu mitte kunagi mehena. Seega on budistlik Taara täiuslik kuvand ja võimas eeskuju kõikidele valgustumise poole pürgivatele naistele. Budismi on Taara üle võetud aga hinduismist, ehkki ka seal väljendab ta veelgi varasemat usundilist kihistust – Suurt Jumalannat, keda kummardati Induse oru tsivilisatsioonis veel enne indoaarjalaste saabumist Indiasse.

Valge Taara – kõikide buddhade ema
 

Kuidas siis meie Taara Indiasse sattus? Otsisin sellele päris kaua vastust. Viimaks aga taipasin: muistsel ajal ulatus ju soomeugrilaste territoorium kuni tänapäeva Iraanini välja. Tegelikult elasid soomeugrilased ja indoaarjalaste hõimud lausa aastatuhandeid kõrvuti ning Hüperboreast päritud muinaskultuur, mille kandjateks soomeugri rahvad olid, võeti indoaarjalaste ja vanade iraani hõimude poolt lihtsalt üle. Hilis-Hüperboreast pärit uskumused on oluliselt mõjutanud nii veedade usundi kui ka Avesta kujunemisprotsessi. Ja kui II aasta­tuhande keskpaiku eKr indoaarjalased Iraani kiltmaalt India poole liikuma hakkasid, võeti need iidsed teadmised endaga kaasa. Seepärast ehk ongi eestlastel nii põletav huvi India usundite vastu.

Indiasse jõudnud, avastasid indoaarjalased eest jumalannakultuuri, mida tuntakse Induse oru tsivilisatsioonina. Indoaarjalaste tulekul see kultuur lihtsalt lakkas eksisteerimast – tõenäoliselt lahkuti dimensioonidevaheliste väravate kaudu ning suunduti Maa sisemusse või hoopis tähtedele. Induse oru tsivilisatsiooni linnade Mohenjo Daro ja Harappa väljakaevamistel leitud esemete põhjal on järeldatud, et tegu oli väga arenenud kultuuriga, mis sarnanes paljuski Minose-aegse Kreetaga. Sarnaselt Kreetale pole neist linnadest aga avastatud selgelt eristatavaid kultusehooneid, mis viitab sellele, et Suurt Jumalannat austati nagu ikka vabas looduses. Huvitav on veel see, et nii Kreeta kui ka Induse oru tsivilisatsioon lakkasid eksisteerimast enam-vähem ühel ajal – umbes II aastatuhande keskel enne Kristust.

Mõistagi püüdsid indoaarjalased maas peituvat jumalannaväge enda huvides ära kasutada ning kohalikku emajumalat oma uskumustesüsteemi sobitada. Kuna tegu oli patriarhaalse rahvaga, tükeldasid nad Suure Jumalanna ning sarnaselt Kreetal austatud Suure Jumalannaga toiminud kreeklastele, jagasid need tükid oma meesjumalatele – naisteks, tütardeks ja emadeks. Jälgi neist sündmustest võib leida müütidest, nagu näiteks Šiva naise Sati tükeldamise lugu, mis on võetud aluseks Šakti pithadeks ehk Šakti asemeteks nimetatud pühapaikade kasutuselevõtul, ehkki nende pühapaikade näol on ilmselgelt tegu hoopis iidsema religioosse kihistusega.[3]

Need pithad ehk Suure Jumalanna asemed võivad olla ka meteoriidi langemise kohad. Eestis on analoogseks paigaks Kaali järv Saaremaal, mis tekkis Kaali meteoriidi langemise tagajärjel. See on väga eriline, pühaks peetud ja müstilise auraga paik, mille ümber on põimunud mitmeid uuemaid ja vanemaid legende. Nii näiteks väidab Läti Henrik, et saarlaste suurjumal Tharapitha sündis ühel Virumaa mäel (mida hiljem on seostatud Ebaverega) ning lendas sealt tulihännana Saaremaale. Lennart Meri ühendab need Läti Henriku poolt poetatud vihjed Tharapitha kohta Kaali meteoriidi langemisteekonna ja Kaali järve sündimise looga.[4]

Väga huvitava kokkulangevusena on hinduismis Taara ja Kaali ühe ja sama jumalanna kaks erinevat aspekti ning Šiva ise on öelnud, et Taarat ja Kaalit eraldi vaadelda on nii suur patt, et selle tulemuseks on sünd põrgus! Seega on hinduismis Taara ja Kaali näol tegemist ühe ja sama jumalannana, kusjuures Taara on selle jumalanna leebe ja emalik aspekt (kes toidab rinnaga isegi Šivat), samal ajal kui Kaali on raevukas ja purustav jõud, kelle ülesandeks on võidelda kurjuse vastu pimeduse ajastul.

Suur Ema Taara-Kaali toidab rinnaga Šivat
 

Kõige hämmastavam on aga see, et Indias on olemas selline koht, mille nimeks on täht-tähelt Tarapith [5] (Taara ase) ning seal austatakse jumalanna Taarat. Tarapith on üks viiekümne kahest Šakti pithast ehk Suure Jumalanna maapealsest asemest – paigast, kuhu ühe müüdi järgi langesid Šiva naise Sati tükid pärast seda, kui ta vabasurma valis ning Višnu ta tükeldas.

Et Kaali ja Taara ka eestlaste jaoks üht ja sedasama tähistasid, kinnitab üks üsna kummaline keeleline kokkulangevus: nimelt tähendavad eestikeelsed sõnad „kali“ ja „taar“ täpselt ühte ja sedasama viljast tehtavat jooki, mida tarvitati ilmselt juba väga ammustel aegadel.

Kaali meteoriidis nägi muistne eestlane eelkõige langevat tähte või Maa peale laskunud päikest, ning ka Taara üheks tähenduseks on sanskriti keeles „täht“, millest on tuletatud ka ingliskeelne sõna star. Budistlikul Taaral on mitmeid eri kujusid, nii leebemaid kui raevukaid vorme, kusjuures Must Taara sarnaneb igati raevuka Kaaliga. Seega võib oletada, et mõlemad nimed on väga ammusel ajal soomeugrilaste käest laenatud. Kuid on ka teine võimalus: nimelt tunti mõlemaid nimesid juba Atlantise aegadel.

Verb „kaalima“ tähistab vanemas eesti keeles nõidumist, samuti selgeltnägemist; „kaali“ ja „kaale“ aga tähendavad „nõida“.[6] Sellest lähtuvalt võib oletada, et eestlaste muistse preesterkuninga nimi Kalev võis ehk viidata Jumalanna Kaali pojale ning olla tiitel ülemeeleliste võimetega vaimsele juhile Atlantise aegadest alates.

Jumalanna Kaali

Kui Thara (Taara-Kaali) oli üks Suure Jumalanna nimedest, siis pithat võiks seostada ka Suurt Jumalannat sümboliseeriva püha vaasi ehk anuma pithosega, mis Elüüsiumi müsteeriumites tähistas emaüska lahkunud hingede jaoks ning tagas neile õnnistatud uuestisünni. Siin ilmutab Jumalanna end kõikeandva, küllust jagava anumana, mida võib võrrelda ka küllusesarve, soovikaevu või Püha Graaliga. Kuigi eelkõige on tegemist Suure Ema taassündi ja uuenemist väljendava iidse sümboliga, võis vormel Tharapitha vabadusvõitluse kontekstis tähistada Suure Jumalanna ülima väe (välgu või koguni langeva tähe jõu) äratamise püüdu, et täita oma vabaduse eest võitlevate eestlaste suurim soov – lüüa tagasi sissetungivad vaenlased.

Ikka ja jälle on Eestis üritatud taastada taarausku, kuid alati on see tundunud kuidagi kunstlik, sest sarnaselt kristliku jumalaga on Taarat käsitletud Suure Isana. Rahvusromantikutest alates on püütud juurutada usku, nagu oleks meie rahval olnud muistsel ajal Suure Isa, Taevataat Taara kultus, kes oli ühtlasi ka piksejumal. Tegelikult on Suure Isa kultus iseloomulik vaid äärmuslikult patriarhaalsetele ühiskondadele ning seda ei olnud Eesti mitte kunagi. Selle tõestuseks võiks tuua kasvõi asjaolu, et seda maad siin ei suudetud mitte kunagi ühtse kuningavõimu alla ühendada ning eestlaste jaoks on alati tähtis olnud isiklik vabadus ja oma ruum. Muistsel ajal võimaldas seda ainult egalitaarne jumalannakultuur. Seega on üsna tõenäoline, et vanad eestlased kummardasid pigem Suurt Ema – algul Taevase Jumalanna ja hiljem Maa-Emana – ning jumalik meespool (Allika Mina) oli rahvast juhtinud pühitsetute jaoks leitav eelkõige enese seest, mitte aga väljastpoolt. Hilisemal ajal tunti ka piksejumal Ukut (soomlaste Ukko), kuid miks oleks olnud vaja kahte piksejumalat – Ukut ja siis veel Taarat? Kui mõtlema hakata, siis see pole tõesti üldse loogiline.

Välgujumalanna
 

Taara tumedamat väge, Tumedat Emandat ehk Suure Jumalanna purustavat aspekti (piksejõudu) tunti neil kallastel juba aastatuhandeid – Kaali meteoriidi langemisest alates. Just selle väe abil suudeti seda piirkonda ka väga pikka aega kaitsta.

Muistse inimese jaoks oli Kaali meteoriit täht, mis langes alla, Maa peale. See välismaailmas toimunud sündmus peegeldas ka Suure Jumalanna jagunemist ning näitas, et üks osa Temast on nüüd taevastest kõrgustest alla Maa peale langenud. Paljudes kultuurides hakati selle tulemusel Suurt Jumalannat kahe eraldi jõuna vaatlema – valgusejõu ehk taevajumalannana ja tumeda allilmajumalannana – ning see polariseerumine on leidnud eriti huvitavat kajastamist sumerite müütides.

Kaali jantra – geomeetriline diagramm Kaali väe äratamiseks
 

 
Ištar ja Irkalla

Taara teemaga tegeledes inspireeriti mind põhjalikumalt uurima ka sumerite müüte. Ka siin komistame huvitavale keelelisele kokkulangevusele: sumerite taevajumalanna nimi on Inanna ehk Ištar. (Pöörake siin tähelepanu sõnalõpule -tar.) Tema õde aga on Ereškigal ehk Irkalla (mis sisaldab jälle silpi kal). Kokkulangevus? Võib-olla, ent tar-lõpulised on ka peaaegu kõik meie sugulusrahva soomlaste jumalannad: Ilmatar ehk Luonnotar, Päivätar, Kuutar jne. Seega pole kahtlustki, et tar-lõpp on väga iidne jumalannatunnus läänemeresoome rahvaste jaoks: see on tunnus jumalikule naisenergiale.
 

 Ištar Assüüria silindrilt
 

Nagu öeldud, on Taara üks tähendusi sanskriti keeles „täht“. Ka Ištari sümbol on kaheksanurkne täht ning Eestis võib mälestus sellest võimsast Jumalannast olla säilinud ühes meie kõige armastatumas sümbolis – rahvusornamendina tuntud kaheksanurkses tähes ehk kaheksakannas, mida on peetud ka erakordselt tõhusaks kaitsemärgiks ...  

Ištari täht ja kaheksakand