Ülestõusmine - looride eemaldamine

Drunvalo Melchizedek

Ülestõusmist on tavaliselt peetud protsessiks, mis tähendab Taevasseminekut. See on teadvuseseisund, millesse tõuseme, kui oleme läbistanud maise kogemuse. Tavaliselt seostatakse seda surmaga või vähemalt arusaamaga üles, üles ning ära! 

Jeesuse elu õpetas meile kahtlemata seda, et ülestõusmine on seotud surmaga. Alles pärast oma suurtes piinades toimunud ristisurma lubati tal (või õigemini lubas ta endal ise) siseneda Taevasse.

Kuid sellele viimsele teadvusseisundile, mille Jeesus ristil saavutas, eelnes aastatepikkune otsene sisemise ning välise maailma seotuse kogemine. Kuna ta mõistis, et puhas teadvuseilm on üheselt seotud füüsilise välismaailmaga, mis on täis planeete ning tähti, siis oli Jeesus võimeline korda saatma imetegusid. Ta lihtsalt mõistis, et need maailmad eksisteerivad mõlemad tema teadvuseruumis, ning oli teadlik nende vahel olevast sidemest.

Iga ime viis Jeesuse lähemale Elu Allikale – ning lähemale päevale, mil ta võis valida ülestõusmise. Kuid me võime küsida, on see tõsi, et ta tõusis üles alles pärast oma ristisurma? Kas ei või olla hoopis nii, et Jeesuse ülestõusmine leidis aset juba siis, kui ta oli 12-aastane ning avaldas esmakordselt avalikkuse ees oma erakordseid võimeid?

Surmajärgse ülestõusmise kontseptsioon ning Taevasseminek pärineb kristlusest ning on muutunud tänapäeva inimese jaoks ülestõusmise definitsiooniks. Kuid Elus ei toimu kõik inimestele teadaolevate reeglite järgi. Tegelikult tundub, et on tõenäoline, et Elu proovib järgi kõiki võimalusi. Seega on tõenäoline ka see, et Maa peal kehtestatakse uued reeglid ning selle on esile kutsunud inimeste ebaharilik teadvusseisund praegusel ajaloolisel hetkel. Ning minu vaatluste tulemused kinnitavad ka seda, et neid reegleid muudetakse just nüüd. 

Selle tulemusena usun ma, et see, kuhu – ja miks – inimkond praegu läheb, on küsimus, mille vastus väljub tegelikult meie inimliku kujutlusvõime piiridest. Ning see, kuidas me jõuame sinna, kuhu iganes me ka ei läheks, väljub meie kujutlusvõime piiridest veelgi enam. 

Teiste sõnadega, kuigi Jeesus tõusis üles läbi surma, ei tähenda see seda, et ka meie tõuseme üles sel viisil. Elul võib olla teine plaan. 

Miks ma seda arvan? Sest ma olen vaadelnud Elu Maa peal väga lähedalt ning isegi selle lühikese aja jooksul, alates 1998. aastast, on toimunud muudatusi, mida on erakordselt raske põhjendada. Ettekuulutused selle kohta, mis oleks toimuma pidanud, ei täitunud. Isegi Y2K ei käivitunud. Iga maavärin, mis ennustuste kohaselt  oleks pidanud toimuma, muutus ettemääratud ajale lähenedes milleski leebemaks, mis möödus laiema avalikkuse jaoks peaaegu märkamatult. 

Määratlematus – ning võimalik üllatus –, mis tulevikul meie jaoks varuks on, paneb mind paralleeli tõmbama ühe kummalise jõega Colorados, mis voolab ümber Ute’i mäe jalami. Seda jõge kutsutakse Rio Grande’iks ning hetkel voolab ta ümber mäe läänekülje. Kuid teadlased on avastanud, et iga saja aasta tagant muudab see jõgi oma kurssi ning voolab ümber Ute’i mäe – kord ida, kord aga lääne poolt. 

Kui me pakuksime seda informatsiooni ilma teaduslike tõendusmaterjalideta inimestele, kes on kogu oma elu elanud sellel mäel, öeldes neile, et võib-olla ühel päeval muudab neile nii tuttav jõgi oma kurssi, mõtleksid nad kindlasti, et me oleme peast segi. See lihtsalt väljuks nende tavaarusaamise piiridest. 

Kuid  ma olen veendunud, et Maa-Ema kavatseb meie ülestõusmiseprotsessi puhul proovida midagi võrdselt uut – või vähemalt on tegemist moodusega, mida pole kuigi tihti Universumis kasutatud. 

Tegelikult arvan ma, et see ongi juba alanud. Tundub, et Maa-Ema tõstis meid neljandasse dimensiooni õigeaegselt – see toimus aastal 1998 –, kuid rekonstrueeris siis normaalse reaalsuse, justkui poleks midagi juhtunud. See on nii, nagu oleks jõgi tegelikult muutnud kurssi, kuid inimesed, kes elavad selle kaldal, näevad seda voolamas oma endises sängis. See on ainus seletus, mida oskan leida kõikidele oma kogemustele ning vaatlustele välise reaalsuse kohta. 

Teiste sõnadega, ma arvan, et me võime olla juba “ülestõusnud”. See selgitab ka uute erakordsete ülemeeleliste võimetega laste uskumatuid saavutusi. Neid lapsi elab kõikjal üle kogu maailma. Nende teod ja võimed ei pärine enam kolmanda dimensiooni reaalsusest. Läbi seinte minemine ei ole ju miski, mis saaks juhtuda kolmandas dimensioonis, ning need lapsed suudavad teha palju enamatki, nagu on teatatud Hiina ja teiste riikide valitsuste poolt ning mida on kajastatud ka teaduslikes ajakirjades. Kõik see on vaid väike osa sellest, mis praegu maailmas toimub. 

Seega midagi on Maa peal teoksil ning see on erakordne – asudes täielikult väljaspool piire, mida peame normaalsuseks. Ning siiski, kui valime selle ignoreerimise, võime me jätkata vanaviisi ning kõik paistab olevat täpselt samasugune, nagu ta on alati olnud. 

Maiad, hopid ning paljud teised on hiljaaegu ette kuulutanud, et see ajalooperiood, milles me praegu oleme – 2003. aasta 15. augusti ning 15. detsembri vahel – märgib tohutut muudatust maailmas. Oletati, et on tulemas suured muutused Maa füüsilises plaanis, nagu maavärinad ja üleujutused ning teised looduskatastroofid, mis laastavad tsivilisatsiooni sellel planeedil. 

Kuid olen jälginud kõike tähelepanelikult, vaadeldes seda ajaperioodi oma sisemise olemusega. Ning kuigi ma näen, et kõik toimub täpselt nii, nagu seda on ette ennustatud, ei toimu need muutused tegelikult Välises Maailmas (vähemalt mitte veel). Need ilmnevad meie Sisemistes Maailmades. 

Tohutud muudatused meie sees muudavad meid millekski täiesti uueks ning erinevaks. 

Ning ma usun, et 15. detsembril 2003 siseneme me kõik uude maailma. Ning kuigi see on maailm, mis tavaliselt seostub ülestõusmisega, arvan ma, et ta hakkab paistma normaalse ning tuttavana. Sel on kolmanda dimensiooni vana ning harjumuspärane nägu, kuid – täiesti uus süda. Ning kui me vaatame ajas tagasi, siis sõltumata sellest, kui normaalne on kõik koguaeg tundunud, arvan ma, et tagantjärele me mõistame, kui palju tohutult suuri muutusi on aset leidnud sellise lühikese aja jooksul. 

Seepärast tunnen ma ka suurt elevust ja lootust. 

Ma ütleksin teile: “Seadke end valmis aastaks 2004.” Ja kui te vaatate oma kogemust järgmisel aastal ülestõusmise “ainukese silmaga”, siis veendute te, et sellest saab kõige hämmastavam aasta, mida olete kunagi planeedil Maa kogenud. 

Sedamööda, kuidas teie vana “mina” ära kukub, avage oma süda ning kogu olemus sellele, kes te tegelikult olete: suur jumalik olend, kellel on erakordsed võimed luua. 

Te olete selle poeg või tütar, Kes Lõi Kõik, Mis Olemas On. Ning see ei muutu kunagi. Mõnikord me unustame. Kuid lõppude lõpuks tuleb see meile alati meelde. Lõppude lõpuks eemaldatakse loorid alati. 

Armastuses ja teenimises,

Drunvalo