Ülestõusmine
- looride eemaldamine
Drunvalo
Melchizedek
Ülestõusmist
on tavaliselt peetud protsessiks, mis tähendab Taevasseminekut. See on
teadvuseseisund, millesse tõuseme, kui oleme läbistanud maise kogemuse.
Tavaliselt seostatakse seda surmaga või vähemalt arusaamaga üles, üles
ning ära!
Jeesuse
elu õpetas meile kahtlemata seda, et ülestõusmine on seotud surmaga. Alles pärast
oma suurtes piinades toimunud ristisurma lubati tal (või õigemini lubas ta
endal ise) siseneda Taevasse.
Kuid
sellele viimsele teadvusseisundile, mille Jeesus ristil saavutas, eelnes
aastatepikkune otsene sisemise ning välise maailma seotuse kogemine. Kuna ta mõistis,
et puhas teadvuseilm on üheselt seotud füüsilise välismaailmaga, mis on täis
planeete ning tähti, siis oli Jeesus võimeline korda saatma imetegusid. Ta
lihtsalt mõistis, et need maailmad eksisteerivad mõlemad tema teadvuseruumis,
ning oli teadlik nende vahel olevast sidemest.
Iga
ime viis Jeesuse lähemale Elu Allikale – ning lähemale päevale, mil ta võis
valida ülestõusmise. Kuid me võime küsida, on see tõsi, et ta tõusis üles
alles pärast oma ristisurma? Kas ei või olla hoopis nii, et Jeesuse ülestõusmine
leidis aset juba siis, kui ta oli 12-aastane ning avaldas esmakordselt
avalikkuse ees oma erakordseid võimeid?
Surmajärgse
ülestõusmise kontseptsioon ning Taevasseminek pärineb kristlusest ning on
muutunud tänapäeva inimese jaoks ülestõusmise definitsiooniks. Kuid Elus ei
toimu kõik inimestele teadaolevate reeglite järgi. Tegelikult tundub, et on tõenäoline,
et Elu proovib järgi kõiki võimalusi. Seega on tõenäoline ka see, et Maa
peal kehtestatakse uued reeglid ning selle on esile kutsunud inimeste ebaharilik
teadvusseisund praegusel ajaloolisel hetkel. Ning minu vaatluste tulemused
kinnitavad ka seda, et neid reegleid muudetakse just nüüd.
Selle
tulemusena usun ma, et see, kuhu – ja miks – inimkond praegu läheb, on küsimus,
mille vastus väljub tegelikult meie inimliku kujutlusvõime piiridest. Ning
see, kuidas me jõuame sinna, kuhu iganes me ka ei läheks, väljub meie
kujutlusvõime piiridest veelgi enam.
Teiste
sõnadega, kuigi Jeesus tõusis üles läbi surma, ei tähenda see seda, et ka
meie tõuseme üles sel viisil. Elul võib olla teine plaan.
Miks
ma seda arvan? Sest ma olen vaadelnud Elu Maa peal väga lähedalt ning isegi
selle lühikese aja jooksul, alates 1998. aastast, on toimunud muudatusi, mida
on erakordselt raske põhjendada. Ettekuulutused selle kohta, mis oleks toimuma
pidanud, ei täitunud. Isegi Y2K ei käivitunud. Iga maavärin, mis ennustuste
kohaselt oleks pidanud toimuma, muutus ettemääratud ajale lähenedes milleski
leebemaks, mis möödus laiema avalikkuse jaoks peaaegu märkamatult.
Määratlematus
– ning võimalik üllatus –, mis tulevikul meie jaoks varuks on, paneb mind
paralleeli tõmbama ühe kummalise jõega Colorados, mis voolab ümber Ute’i mäe
jalami. Seda jõge kutsutakse Rio Grande’iks ning hetkel voolab ta ümber mäe
läänekülje. Kuid teadlased on avastanud, et iga saja aasta tagant muudab see
jõgi oma kurssi ning voolab ümber Ute’i mäe – kord ida, kord aga lääne
poolt.
Kui
me pakuksime seda informatsiooni ilma teaduslike tõendusmaterjalideta
inimestele, kes on kogu oma elu elanud sellel mäel, öeldes neile, et võib-olla
ühel päeval muudab neile nii tuttav jõgi oma kurssi, mõtleksid nad
kindlasti, et me oleme peast segi. See lihtsalt väljuks nende tavaarusaamise
piiridest.
Kuid
ma olen veendunud, et Maa-Ema kavatseb meie ülestõusmiseprotsessi puhul
proovida midagi võrdselt uut – või vähemalt on tegemist moodusega, mida
pole kuigi tihti Universumis kasutatud.
Tegelikult
arvan ma, et see ongi juba alanud. Tundub, et Maa-Ema tõstis meid neljandasse
dimensiooni õigeaegselt – see toimus aastal 1998 –, kuid rekonstrueeris
siis normaalse reaalsuse, justkui poleks midagi juhtunud. See on nii, nagu oleks
jõgi tegelikult muutnud kurssi, kuid inimesed, kes elavad selle kaldal, näevad
seda voolamas oma endises sängis. See on ainus seletus, mida oskan leida kõikidele
oma kogemustele ning vaatlustele välise reaalsuse kohta.
Teiste
sõnadega, ma arvan, et me võime olla juba “ülestõusnud”. See selgitab ka
uute erakordsete ülemeeleliste võimetega laste uskumatuid saavutusi. Neid
lapsi elab kõikjal üle kogu maailma. Nende teod ja võimed ei pärine enam
kolmanda dimensiooni reaalsusest. Läbi seinte minemine ei ole ju miski, mis
saaks juhtuda kolmandas dimensioonis, ning need lapsed suudavad teha palju
enamatki, nagu on teatatud Hiina ja teiste riikide valitsuste poolt ning mida on
kajastatud ka teaduslikes ajakirjades. Kõik see on vaid väike osa sellest, mis
praegu maailmas toimub.
Seega
midagi on Maa peal teoksil ning see on erakordne – asudes täielikult väljaspool
piire, mida peame normaalsuseks. Ning siiski, kui valime selle ignoreerimise, võime
me jätkata vanaviisi ning kõik paistab olevat täpselt samasugune, nagu ta on
alati olnud.
Maiad,
hopid ning paljud teised on hiljaaegu ette kuulutanud, et see ajalooperiood,
milles me praegu oleme – 2003. aasta 15. augusti ning 15. detsembri vahel –
märgib tohutut muudatust maailmas. Oletati, et on tulemas suured muutused Maa füüsilises
plaanis, nagu maavärinad ja üleujutused ning teised looduskatastroofid, mis
laastavad tsivilisatsiooni sellel planeedil.
Kuid
olen jälginud kõike tähelepanelikult, vaadeldes seda ajaperioodi oma sisemise
olemusega. Ning kuigi ma näen, et kõik toimub täpselt nii, nagu seda on ette
ennustatud, ei toimu need muutused tegelikult Välises Maailmas (vähemalt mitte
veel). Need ilmnevad meie Sisemistes Maailmades.
Tohutud
muudatused meie sees muudavad meid millekski täiesti uueks ning erinevaks.
Ning
ma usun, et 15. detsembril 2003 siseneme me kõik uude maailma. Ning kuigi see on
maailm, mis tavaliselt seostub ülestõusmisega, arvan ma, et ta hakkab paistma
normaalse ning tuttavana. Sel on kolmanda dimensiooni vana ning harjumuspärane
nägu, kuid – täiesti uus süda. Ning kui me vaatame ajas tagasi, siis sõltumata
sellest, kui normaalne on kõik koguaeg tundunud, arvan ma, et tagantjärele me
mõistame, kui palju tohutult suuri muutusi on aset leidnud sellise lühikese
aja jooksul.
Seepärast
tunnen ma ka suurt elevust ja lootust.
Ma
ütleksin teile: “Seadke end valmis aastaks 2004.” Ja kui te vaatate oma
kogemust järgmisel aastal ülestõusmise “ainukese silmaga”, siis veendute
te, et sellest saab kõige hämmastavam aasta, mida olete kunagi planeedil Maa
kogenud.
Sedamööda,
kuidas teie vana “mina” ära kukub, avage oma süda ning kogu olemus
sellele, kes te tegelikult olete: suur jumalik olend, kellel on erakordsed võimed
luua.
Te
olete selle poeg või tütar, Kes Lõi Kõik, Mis Olemas On. Ning see ei muutu
kunagi. Mõnikord me unustame. Kuid lõppude lõpuks tuleb see meile alati
meelde. Lõppude lõpuks eemaldatakse loorid alati.
Armastuses
ja teenimises,
Drunvalo
|