Ülestõusmisredelit mööda ülespoole tõustes
Intervjuu
Joviel Straw’ga
Küsimused
esitas Julia Griffin
www.spiritofmaat.com
Joviel
on üks Elulille programmi juhendajatest, kes vahendab Drunvalo õpetust. Joviel
on pühendunud oma elu kasvamisele Valgusesse ning teiste abistamisele sellel
teel. Järgnevas intervjuus jagab ta meiega oma mitmeid olulisi taipamisi selle
kohta, kes me oleme ning kuhu läheme.
Küsimus:
Kas te oskate määratleda, mida ülestõusmine teie jaoks tähendab?
Joviel:
Alustagem kõige üldisema tähendusega. Mõiste “ülestõusmine” tähendab
paljude jaoks meie seast seda, et me ei ole siis enam Maa peal. Ning meie vaimse
kasvu ülim eesmärk on tõepoolest ülestõusmine oma tõelisesse koju –
Jumala südamesse. Mõned inimesed usuvad isegi, et on võimalik ka oma füüsilist
keha sellesse protsessi kaasata.
Mina
usun, et varem või hiljem lahkume me sellelt planeedilt, et mitte kunagi enam
naasta füüsilisse vormi. Kuid ülestõusmine hõlmab veel palju muud.
Tegelikult lahkume me iga kord sellelt teadvusetasandilt, mis meie jaoks füüsilises
vormis elamisega seondub, kui lubame endal olla täielikult hetkes ning loobume
kohtumõistmisest ja klammerdumisest.
Mõiste
“ülestõusmine” puhul võib eristada kolme tasandit. Esimene neist hõlmab
paljude elude jooksul kuhjunud valikute läbitöötamist ning puhastamist, teine
väljendab ülestõusmist kui igapäevast
praktilist kogemust ning kolmas tasand on see, mida ka enamik inimesi “ülestõusmise”
all mõistab – nimelt meie lõplikku lahkumist Maa pealt, reaalsuse kõrgematesse
dimensioonidesse.
1997.
aastal sisestati Maale läbi portaalide avamise uus paradigma. 1997. aastast
alates ei pea me enam kehast lahkuma, kui oleme lõpetanud esimese ehk õppimise-
ning puhastumisetasandi oma ülestõusmiseprotsessis. Ning me mitte ainult ei jätka
oma arengut antud kehastuses, vaid võime ka mitmeid elusid ühe elu jooksul läbi
elada. Meil on siiski alati olemas võimalus kehast lahkumiseks ning taas
tagasitulemiseks, kuid me võime valida ka pikema eluea ning lahkumise siit
plaanist koos kehaga. Meil ei ole enam vaja füüsiliselt surra.
Inimestel
pole sellist valikuvõimalust varem olnud. Võimalus arenguks pole kunagi olnud
nii kergelt kättesaadav. Varem oli kehastumise eesmärk see – “lõpeta oma
töö ning lahku”. Seepärast lõime minevikus alateadlikult valu ning
laastavaid haigusi, et kehast välja saada. Me ei osanud teisiti. Me sõltusime
haigusest, mis tegi valiku meie eest – me isegi ei teadnud, et meil on
potentsiaalselt olemas võime teistmoodi toimimiseks.
Ning
paljud inimesed surevad nüüdki haigustesse, sest nad pole teinud valikut tõusta
üles koos füüsilise kehaga.
Kui
inimene on haige, kuid otsustab, et tahab terveneda, siis saab tervenemine võimalikuks.
Tegelikult võiks inimene lihtsalt voodist üles tõusta ning silmapilkselt
terveks saada. See ei ole võimatu. Seda nimetatakse imeks ning imesid juhtub.
Küsimus:
Kui valime ülestõusmise füüsilises kehas, siis muutub ju kehasse suhtumine
ning selle eest hoolitsemine väga tähtsaks?
Joviel:
Keha eest hoolitsemine on tähtis, sest kui me oleme terved, oleme võimelised
keskenduma kogu oma olemusega ülestõusmisprotsessile. On raske tõusta uutele
teadvusetasanditele, kui kehas on valud või kui olete ülekaaluline või mõnel
muul viisil tasakaalust väljas.
Me
võime luua seda, mida me tahame. Seega, miks ei võiks me luua ilusat keha?
Miks mitte teha füüsilisi harjutusi ning võtta ette pikemaid jalutuskäike,
kogemaks ilu avaldumist selles muutuvas maailmas?
Me
võime muuta oma kehasid ning tõsta oma vibratsiooni nii kõrgele, et hakkame järjest
enam resoneeruma muutustega, mis leiavad aset meie reaalsuses.
Küsimus:
Kas te usute, et lõpliku ülestõusmise jaoks on paika pandud ka kindel
ajahetk?
Joviel:
Ma ei usu, et see toimub aastal 2012. Ma arvan, et protsess on juba ammu käivitunud.
Minu
käsutuses olev informatsioon ütleb, et üks järjekordne portaal avanes aastal
2001 ning et energia, mis läbi antud portaali tuli, pani kokku varisema
ajapiirid lõpliku ülestõusmise jaoks.
Teine
portaal avanes 2002 ning tõi läbi tugevama äratundmise, et oleme valmis
liikuma järgmisesse dimensiooni (või dimensioonidesse).
Pean
ütlema, et ka dimensioonid ei ole need, milleks oleme neid seni pidanud.
Tegelikult elame isegi praegu kõikides dimensioonides korraga. Me eksisteerime
tegelikult nii esimeses, teises, kolmandas kui neljandas dimensioonis ning seda
kõike samaaegselt, kuid meie reaalsusetaju ei viibi enam madalamates
dimensioonides, sest oleme sealoleva energia integreerinud selleks, kes me
praegu oleme.
Loor
muutub üha õhemaks ning õhemaks sedamööda, kuidas saame teadlikuks iseenda
jumalikust minast ning siseneme kõrgematesse vaimsetesse maailmadesse. Oleme nüüd
valmis edasi minema suuremasse teadmisesse ning mõistmisesse – ühinema
iseendaga meie kõrgematel olemisetasanditel.
Ning
isegi läbi neljanda dimensiooni on paljud meist hakanud nägema Looduses
esineva värvi ja vormi erksust, mis viitab sellele, et oleme loonud silla
iseenda nende osadega, kes asuvad viiendas dimensioonis ja kõrgemal.
Küsimus:
Kuid mis saab inimestest, kes ei koge ülestõusmist? Kas nad surevad, kui uus
maailm end ilmutab?
Joviel:
Ma arvan, et nad lihtsalt jäävad teistsugusele tasandile, mis baseerub sellel,
kuidas nemad reaalsust näevad, ning see võib olla vägagi erinev meie nägemusest.
Minu usk on see, et sedamööda, kuidas me laseme lahti kolmanda dimensiooni
reaalsuse, me lihtsalt lakkame kohtumast inimestega, kes on otsustanud jääda
kolmandasse dimensiooni.
Seega
on üks osa ülestõusmiseprotsessist loobumine oma klammerdumisest harjumuspärasesse
viisi konstrueerida reaalsust – see hõlmab inimesi ja kohti, mida arvame
moodustavat meie reaalsust. Me peame ka loobuma klammerdumisest oma
“asjadesse”. Asjad on head, kuid mitte tõelised. Sedamööda, kuidas
liigume edasi, õpime ka lahti laskma klammerdumist neisse.
Veel
on tähtis mitte olla klammerdunud ideesse, mis võiks meie meelest juhtuda, kui
liigume kõrgematesse dimensioonidesse. On kerge arvata, et kõik meie
probleemid lahenevad läbi ülestõusmise kõrgematesse dimensioonidesse, kuid
sedasorti mõtlemisest võib saada tõsine takistus.
See
oleks sarnane arvamusele, et kui me kahe kuu pärast Havaile läheksime, oleksid
kõik meie probleemid korraga lahendatud. Tegelikkuses võtaksime me oma
probleemid lihtsalt Havaile kaasa. Ning kui me liigume edasi kõrgematesse
dimensioonidesse, tulevad kõik moonutused meie energias, mida me seni
lahendanud pole, meiega sinna kaasa.
Mõtlemine
teistest dimensioonidest või keskendumine tulevikule võib osutuda takistuseks.
Me tahame alati seda, mida me ei saa; me ei igatse kunagi olevikku. Kuid
igatsedes millegi järgi, lahkume me olevikust ega viibi enam hetkes. Sellega
aga hülgame me väärtusliku kingituse, mis meie käsutuses on. Ainult olevikus
peitub suur saladus – võimalus muuta oma reaalsust. Muidugi tunneb igaüks
meist elevust, kui on toimumas mõni suur kosmiline muudatus, nagu seda oli näiteks
Harmooniline Konkordants. Me mõtleme: “Nüüd juhtub see!” või: “Nüüd
juhtub too!” Kuid tõde jääb alati samaks – see ei ole niivõrd energia,
mis loeb, vaid kuidas meie antud energiat kasutame.
Rohi
ei ole teisel pool kunagi rohelisem. Rohi on nii roheline, kui ta olla saab
siis, kui me elame hetkes. Olemine hetkes ON ülestõusmise saavutamine.
Küsimus:
Kuidas liikuda läbi õppimisprotsessi, mida mainisite, olles kehastunud?
Joviel:
Kasutagem selle võrdluseks redelit, mida mööda saab üles ronida. Ütleme, et
vaimne kasv on redel, mida mööda iga päev ülespoole ronime. Sel redelil on
pulgad, mis märgivad õppimist ning igaüks neist kätkeb endas üht mõistmise
tasandit.
Kui
teeme ära selle, mida vaja, ühel tasandil, tõuseme järgmisele pulgale. Ning
see võib võtta kas palju aega või vähe aega. On neid, kes kiiresti kogemuse
läbistavad ning liiguvad läbi kõikide tasandite, samal ajal kui teised jäävad
igale astmele kauemaks pidama.
Kerge
liikumine läbi tasandite hakkab juhtuma siis, kui lakkama pingutamast selle
nimel, et seda teha, ning kui me mõistame, et ülestõusmine ei seisne püüdes
minna kuhugi, vaid see on vaimsuse arendamine juba antud kehastuses.
Kui
oleme lõpetanud õppimisprotsessi, jõuame redeli tippu. Siis vaatame me alla
ning näeme, mida oleme saavutanud sellel redelil (või dimensioonis) ning ka
teistel redelitel (dimensioonides), mida oleme siiani läbinud.
Ja
siis on meie ees järgmine redel – järgmine dimensioon! Nii me jätkame, sest
otsime alati vaimset kasvu ning edasiminekut.
Kuid
ette tuleb ka “tagasilangemisi”. Kui ronime mööda redelit ülespoole ning
jalg juhtub libastuma pulgal, siis võime end leida redelil rippumas, hoides
kinni oma pulgast üksnes käte abil. Siiski oleme me teel. Kõik, mida meil
teha on vaja, on tõmmata end taas üles. Ning mõistke, et mitte kunagi ei kuku
me tagasi päris algusesse. Me läheme alati edasi, ka siis, kui
näiliselt tagasi libisenud oleme. Ja lõppude lõpuks tõuseme me üles
– kuid üksnes järgmisele redelile.
Küsimus:
Te rääkisite enne ülestõusmisest, mis leiab aset iga päev. Palun selgitage
seda ideed lähemalt?
Joviel:
Jah. Ülestõusmiseprotsessist on võimalik teha oma igapäevase elu lahutamatu
osa. See toimub siis, kui hakkame suhtuma igasse päeva nii, otsekui oleks tegu
parima päevaga meie elus. Nii suhtudes muutuvad meie sõnad ja teod –
energia, mida toome füüsilisse maailma – kõigile rahu-, armastust- ning
kaastunnettoovaks. Enam kunagi ei vaatle me toimuvaid sündmusi kaotuse
valguses. Me saame täidetuks rõõmust.
Sel
viisil elades – suhtumisega, et iga päev on täiuslik –, võime me igal päeval
kogeda ülestõusmist. Iga päev viib meid järgmisele pulgale meie redelil.
Küsimus:
Kui tähtis on ühendus inglitega selles ülestõusmiseprotsessis? Tean, et
inglid on ühendav jõud meie ning Jumala vahel. Kuidas see ühendus ülestõusmisprotsessis
rakendub?
Joviel:
Ma tunnen, et praegu on väga tähtis paluda juhatust inglitelt ning meie
sisemistelt õpetajatelt. Kui me ei küsi, ei pruugi me seda juhatust saada,
mida vajame.
Kui
soovime näiteks liikuda kiiremini läbi ülestõusmiseprotsessi, siis inglitelt
abi palumine on viis muuta see soov oma elus aktiivseks valikuks. Me võime
paluda juhatust ükskõik mille puhul. Me võime paluda seda, et võiksime hoida
kõrgemat vibratsiooni hea tervise tagamiseks, me võime ka paluda majanduslikku
õitsengut.
Miks
mitte küsida abi ning usaldada siis asi inglite hooleks? See on palju kergem
viis läbi ülestõusmisprotsessi liikumiseks ning palju kordi imelisem kui püüd
teha asju omapäi.
Rääkimine
Jumalaga ning inglitega arendab usaldust ning distsipliini. Mina isiklikult pean
endale seda pidevalt meelde tuletama, et paluksin oma ingleid appi selle asemel,
et püüda kogu tööd ise ära teha. Samuti pean ma endale meelde tuletama, et
tuleb olla tänulik ning tänada neid kõige eest, mida nad teevad. Kõige tähtsam
aga on see, et pean õppima usaldama saadud sõnumeid ning tegutsema vastavalt
juhatusele.
Paljud
inimesed on väga intuitiivsed ning saavad juhatust oma inglitelt, kuigi ei otsi
seda abi otseselt. Ning siin on olemas vahe. Üks asi on kõrgemate olendite
kohalolu tunnistamine oma elus, teine asi aga aktiivne suhtlemine inglitega.
On
tuhandeid ingleid, kes ainult ootavad, et me paluksime neilt abi. Miks me seda
siis ei küsi? On palju lihtsam, kui abi palume, sest siis kulgeb kõik meie
elus palju sujuvamalt kui muidu.
Küsimus:
Kas on vaja muutusi meie suhtumistes või emotsioonides, millest peaksime olema
teadlikud, kui kulgeme läbi ülestõusmiseprotsessi?
Joviel:
Meil tuleb võita oma viha ning õppida olema tähelepanelikud mõtete suhtes,
mida välja saadame. Nii kaua, kui me pole võitnud oma viha ega saavutanud
kontrolli ebapuhaste mõtete või mõtlematute sõnade üle, ei tõuse me üles.
Lahkumine sellelt kogemuse tasandilt võtab kauem aega, kui me ei viibi oma
jumalikus teadmises või kui teeme tegusid, mis ei kasva välja armastusest.
Eelkõige on meil aga vaja väljuda kohtumõistmisest, vanast mõtteviisist, mis
liigitab kõike heaks ja halvaks. Millal iganes hakkame me kohut mõistma,
lahkume olevikust ning suundume minevikku. Me ei saa kohut mõista millegi ega
kellegi üle ega pidada asju headeks ega halbadeks ilma selleta, et väljuksime
olevikust kas siis oma mõtete või tunnete tasandil.
Kohtumõistmine
on klammerdumise vorm, mis tuleneb meie mineviku kogemustest, ning meil on vaja
lahti saada kõikidest klammerdumise vormidest. Me ei saa olla oma keskmes, kui
mõistame kohut.
Ning
isegi siis, kui kohtumõistmine on õigustatud, pole meie käsutuses kunagi
piisavalt informatsiooni, et seda teha. Näiteks on kasutu mõista kohut kellegi
üle, lähtudes üksnes käesolevast elust, sest me ei saa nii tõenäoliselt näha
kogu pilti selle inimese teekonnast. Kuidas me teame, mida ta antud elus õppima
peab? Meie jumaliku arusaamise tasandil kohtumõistmist lihtsalt ei ole.
Ning
ma ei usu ka, et meie üle mõistaks kohut mingi kõrgem jõud. Ma usun, et meie
eest hoolitsetakse alati, sõltumata meie valikutest.
Küsimus:
Mis on ülestõusmise ülim eesmärk?
Joviel:
Ma usun, et ühel hetkel tõuseme üles sellest maailmast siin ning liigume
edasi universumi avarustesse. Siis ei ole me enam kinnitunud siia – planeedile
Maa. Ma arvan, et see on ka meie ülim eesmärk – tõeline “kojujõudmine”.
Kuid
ma usun ka seda, et praegusel hetkel ei ole meil mõtet Maalt lahkumisele
keskenduda. Tõenäoliselt ei suudaks me veel seda olemise tasandit haarata. See
on kaugelt üle meie mõistmisvõime praegusel hetkel.
Ja nii
kaua, kui me oleme oma kehades, viibime me ka siin – Maa peal.
|